Esimene pilt Lononist avanes mulle, kui me lõpuks metroojaamast väljusime. Ja ma ütlen ausalt, et see meenutas mulle natuke Tallinna vanalinna. Paljude väikeste akendega üsna kitsad tänavad ja park, kust hargnesid idüllilised kohvikutega ääristatud tänavad. Kõik muidugi "väikese" erinevusega - inimesi on kordades rohkem. Võtsime turistide infopunktist London Pass´id ja otsisime üles oma korteri.
Meie korter asus Londoni eeslinnas ehk mitte päris Londoni südames punastest tellistest tavalises töölisklassi majas. Minu jaoks oli kummaline trepikodade puhtus ja roheliste vaipadega kaetud põrand ja trepid. Juba trepikotta sisse astudes tekkis tunne nagu oleksid kellelgi külas. Esimesel päeval me midagi erilist teha ei jõudnud, sest linnas liiklemine võtab väga palju aega.
 |
| Tegelikult on Big Ben tornikella enda nimi, torni nimi on Elizabeth Tower |
Teisel päeval vaatasime Londoni au ja uhkust Houses of Parliamenti ja Big Beni. Kahjuks sisse ei õnnestunud minna. Oma silmaga on ikka kõige uhkem vaadata !
 |
| Vanemas stiilis busse kohtab sagedamini Central Lononis, mujal on levinud kaasaegsemad double-deckerid |
Väga harjumatu tundus meile ka vasakpoolne liiklus. Bussi oodates vaatasime sageli tahtmatult teisele poole, mõeldes, kus see buss nüüd on. Ma võin ainult ette kujutada, kui kahju hakkas meist inglastel, kes vaatasid vahetevahel päris imelikult, kui me pead kanged valele poole jõllitasime :D Kahekordne buss on vinge küll, eriti kui turistide kombel ülemisele korrusele esimestele pinkidele tormata. Naljakas, isegi imelik on ka see, et bussi peale peab tulema esimesest uksest ja väljuma keskmisest. Probleem tekib täis bussiga, kui sa tahad minna maha järgmises peatuses ja pead "sorritades" mööda inimeste varbaid keskele trügima. Kahel korral juhtus hoopis nii, et me ei saanud bussist maha ega bussi peale. Ju siis käituvad inglased oma tahtmiste saamiseks teisiti (käeviiped ja kõva hääl).
Jätkub...
