Koera elu

Viimane trenn oli täiega lahe. Kui rajad on head, siis on nii hea tunne, kui need ka hästi välja tulevad. Mõnus rammestus tuleb peale trenni.
Ja ma leidsin uue lüliti - PASTEET. Tükike pasteeti ja koera silmad on suuremad kui rosinad, jalad väledamad kui jänesel ja pärast norskab diivanil, ise seitsmendas taevas.
Ainult nii vähe ongi vaja, et üks väike koer rõõmsaks teha.

Liiga palju

04.03.17 Agilityvõistlus Maardus Tako, kohtunik Indrek Tirmaste

Kõik peab ikka kirjas olema. Märtsi alguses käisime võistlemas. Midi koeri ei saa enam ammu juba kahe käe näppude peal üles lugeda, vaja on ka varbaid ja käppasid. Et esikolmikusse saada, peab ikka täiega panema. It´s all, or nothing.

Rajad olid...no.... Esimest korda ma ütlen tõsiselt, et mulle need ei meeldinud. Milleks teha iga tõke tagant, ringiga, ümber. Agility peab küll olema väljakutseid pakkuv, aga üle ka ei tasu pingutada. Kohtunik võiks mõelda ka reaalselt, kuidas ta juhiks neid radu oma koeraga, kas need on joostavad ja piisavalt ohtutud? Aga hea küll, olid need rajad nagu nad olid. Loodetavasti kohtuniku käekiri paraneb tulevikus.

Esimese raja jooksime puhtalt ja võitsime kolmanda koha. Teine ka puhas. Hüpekas nagu alati viimane ja ei ole eriti meie ala :P Jooksis müürist mööda. Tessy tundis rõõmu nagu alati.

Vaadake, nautige, veenduge ise