Keset segadust

Lause "Ma tulin siia õppima" ununeb kohe peale kahte esimest nädalat. Ma korrutasin seda lauset endale alguses pidevalt ja järgisin seda mantrat, kuid varsti sain aru, et õppimine on prioriteet ainult siis, kui mõni kodutöö või projekt peab tähtajaks valmis olema. Lause "Ma olen puhkusel" kõlab ju palju paremini, eks?

Erasmust peab võtma kui enesekasvamise laagrit. Sa õpid küll palju, kuid suurem osa sellest protsessist toimub sinus eneses. 

Sa õpid jagama tuba inimesega, kellele meeldib föönitada oma juukseid kell kaks öösel. Sa õpid mitte välja tegema mustadest nõudest, mis on köögis seisnud juba kolm viimast päeva. Sa õpid olema ainuke inimene, kes hoolitseb selle eest, et prügi saaks välja viidud ja et põrand oleks alati puhas. Sa õpid ütlema ei pidudele, sest järgmisel päeval on kontrolltöö (või õpid funktsioneerima vähese unega). Sa õpid olema üle väsimusest, sest sa magasid ainult neli tundi, ja siiski olema tunnis tähelepanelik. Sa õpid olema väga produktiivne ja tegema koolitööd nendel vähestel pühapäevadel, kui sul üllatuslikult plaane pole.

Ennekõike õpin ma olema iseseisev - emotsionaalselt, füüsiliselt, rahaliselt. Kõige selle tohuvabohu keskel õpin ma ennast kaotama, leidma ja kaotama uuesti. Ja kui vahel tunnengi ennast üksildasena siis võtan selle aja enda jaoks, mõtlen, sean asjad oma peas korda või helistan headele sõpradele või pereliikmetele, sest nemad teavad mind alati kõige paremini.

                                                                             * * * * *
Eelmisel nädalal toimus midagi väga toredat. Eesti toidu õhtu. Ema saatis mulle Eestist paki toiduga ja ma kokkasin huvlistele natuke tüüpilist eesti toitu. Menüüs oli mulgipuder sealihaga, kiluvõileivad, sprotid, tomati-kurgi-hapukooresalat, kass Artur, Kalevi kommid ja Vana Tallinn. Me kokkasime kaks tundi järjest ja tulemuseksoli väga palju toitu, täis kõhud ja naerul näod. Ma ei osanud seletada, mis on kilu, sest paljud ei teadnud inglise keelset sõna. Sakslased tundusid seda kala teadvat, kuid kreeklaste ja ameeriklaste jaoks oli see must maa. Samuti oli must leib nende jaoks väga veider, sest see oli reaalselt musta värvi ja paljud sellist leiba ei söö. Aga kass Artur kadus laualt 5 minutiga ja Kalevi kommidest suutsin vaid kolm tükki endale haarata.

Kuna Prahast on väga lihtne teha päevareise näiteks Saksamaale, siis ühe pühapäeval otustasime minna Dresdenisse. Saksamaa suuruselt neljas linn, mis on tuntud oma rohkete haljasalade poolest. Põhiliselt kõndisime kesklinnas, vaatasime hooneid ja nautisime karget kevadet. Kui aus olla, siis eelmisel öösel magasin ainult 20 minutit, niiet see reis oli ikka väga värskendav :P

 

 

Eelmisel nädalavahetusel toimus üks väga vinge ja minu jaoks siiamaani kõige lahedam matkareis Krkonoše mägedesse ehk Giant Mountains. Mäestik asub Tšehhi - Poola piiril.
Esimesel päeval sõitsime majutuskohta, mis oli väike kabiin mäeharjal. Seal sõime õhtust ja mängisime lauamänge. Esimene magamiskoht oli kõikide luksustega. Järgmisel hommikul alustasime kell 8 matkamist, et vallutada kõrgeim mäetipp Snežka ja minna järgmisesse mägimajakesse.
Põhiliselt matkasime ülesmäge, mis tõmbas jalad ikka päris kangeks. Kuid need vaated... Lihtsalt imelised. Lund oli väga palju, eriti mäetipus, kus puhus külm tuul ja telefoni sõnumihelin meenutas koguaeg, kus pool riigipiiri sa asud. Tippu saabudes avasime ühe tšehhiga õlud ja ütlemine, et peale raskeid saavutusi maitseb kõik palju paremini, pidas 100% paika.

Vaade tipust

Ühel pool on Poola ja teisel pool Tšehhi

 Teine mägimajake asus sõna otseses mõttes keset mägesid ja metsa. Sinna minek oli nagu matk läbi salapärase võlumaa. Teed kohati polnudki ning hakkas hämarduma. Äkki nägime kaugelt valgusekuma ja suitsuvinet. Majakeses ootas meid hea õhtusöök ja soe ahi. Seal puudus elekter ja vesi ja teadmine, et sul ei ole igapäevaseid mugavusi, lülitab sind hetkeks kõigest välja. Ma puhkasin oma keha ja meeli, eemal linnakärast kõige puhtamas looduses.  Meditatsioon keset loodust.

Meie magamistuba

Ma olen aru ssanud, et tšehhidele meeldib väga matkata ja mägedes suusatada. Me kohtasime päris palju inimesi, kes suusatasid lumise tee peal murdmaasuuskadega. Ma küsisin, et miks nad mägedes murdmaasuusakdega suusatavad ja Jakub selgitas, et neil on murdmaarajad küll olemas, kuid nad peavad ka kuidagi koju saama. Nad vahetavad uuemad suusad vanemate puusuuskade vastu välja ja sõidavad päeva lõppedes koju. Ja kõik matkarajad ja mäed on nädalavahetustel alati inimesi täis, sest mida muud sa ikka teed nii ilusa ilmaga, kui sul on võimalus mägedesse minna.

Järgmiste seiklusteni!