Laupäeval olime tuule meelevallas ja jooksime Luigel paar rada, et testida, kas vorm on ikka veel alles. Oli. Täiega.
Tuuuuuuul vihises kõrvades, tõkked lendasid igas suunas (ja ka koerad), vähesed said tulemusi ja tundus, et koer sai tuulest ainult hoogu juurde - nii võib iseloomustada seda võistlust.
Soomlaste rajad olid nipikad. Tundusid lihtsad, aga tegelikult läksid paljud jooksud juhtimise nahka, sest seda tuli seal tegelikult palju ja hästi teha. Sellised lühikesed, kiired juhtimisrajad.
Esimene agilityrada (kohtunik Harri Huittinen). Juba alguses lendasid tõkked maha. Slaalomisse sisenemine oli halb ja tunneli asmel lendas koer A peale. Päris palju lahmimist ja ega ma ei saanudki eriti aru, mida me seal tegime, sest välgukiirusel jooksev koer ja nõme tuul, mis silmad märjaks ja pea huilgama ajas tegid oma töö...
Hüpperada (kohtunik Anne) oli hoopis teisest puust. Mulle meeldis see rada väga. Sujuv, kiire, kontrollitud. Kahjuks videot pole, aga selle päeva parim rada. Sellega saime kolmanda koha 18-st.
Teine agilityrada (kohtunik Harri) oli kohtuniku arvates minide jaoks liiga igav ja siis ta midide jaoks muutis seda. HAHAHA. Ma päris täpselt ei näinudki, mida ta muutis, mingid nurgad vist, aga me igatahes saime puhta rajaga kolmanda koha. Ei...hoopis teise!?
Selline lugu juhtus, et võistlus ja autasustamine said läbi. Meie läksime koju, kui mulle kirjutati, et andmed on valesti sisestatud ja me tõusime koha võrra ülespoole. Täna saime uue karika ka :D
Koer oli vinge. Tuul ei olnud nii vinge. Rajad olid vinged.
