Seekord siis Tartus. Meie jaoks esimest korda ka liivakattega väljakul võistlemine. Minu arvates ei olnud see just kõige mugavam, sest pärast olid liivased nii puur, kott, koer ja mina, eriti kui õues on ka märg.
Esimene rada oli hüpperada, mille jooksime puhtalt. Jah, puhtalt, kuid ainuke asi, millega me alati alla jääme, on kiirus(aeg). Eks saab treenides kiiremaks ka, aga beagle on ju beagle ikkagi, Tessy on isegi väga hea näide osavast beaglest. Neljas koht üheteistkümnest on supertulemus. Meie lemmikradadeks jäävad siiski agilityrajad.
Agilityraja alguses sõnas kohtunik, et hüpperada oli alles soojendus, nüüd algab päris agility. See ajas mulle rada õppides natuke närvi sisse. Kuid mitte ükski raskus pole ületamatu, eriti kui tegemist on A3-ga. Rada joostes tundus kõik väga kerge. Saime ühe teise paariga koos ainukestena puhta raja ja esimese koha sheltiede hulgas.
Veel üks agilityrada(kolmas) tõestas, et igasse võistlusesse peab mahtuma ka üks disklahv :)
Nüüd on Eesti AG tšempionist puudu ainult üks puhas rada esikohaga!
 |
| Disklahviraja lõpus :) |
Täna õhtuks oli meil menüüs väga maitsev quiche, seekord siis vegan-köögist. Väga huvitavad maitsed !
