Eesti eluga kohanedes tuleb ilmselgelt harjuda külmaga. Esimene mõte, mis itaallasi lennukist maha tulles valdas oli "Issand, kui külm siin on". Õnneks oli Põhja-Itaaliast Milaano lähedalt pärit Federico enam-vähem külmaga harjunud, kuid Eesti -1 kraad külma on itaallaste jaoks siiski palju krõbedam kui Itaalia miinuskraad. Mulle isegi tundus, et mõni päev mindi välja, seljas 5 kihti riideid!
Suhtlemisega raskusi ei olnud, inglise keelt räägivad nad üsna hästi. Kui mõni sõna meelde ei tulnud, võeti lahti Google Translate ja tõlgiti eesti keelde (mina tõlkisin itaalia keelde). Nädalaga õppisime kumbki ka natukene võõrkeelt (kõige lihtsamad väljendid).
Mulle tegi nalja see, et itaallased peavad ennast tõelisteks gurmaanideks ja kokkamises parimateks. "Italy has the best food in the world" oli lause, mida sageli itaallastega toiduteemadest rääkides võis kuulda. Ega ma eriti ei kahtlegi selles, sest üks esimesi küsimusi, mille Federico mulle esitas oli: "Do you know the word pizza?" (Kas sa tead sõna ´pitsa´?). Peale naerupurset vastasin jaatavalt, millele ta vastas, et olen ära õppinud esimese sõna itaalia keeles...
Itaallasega koos itaalia toitu süües, tuleb olla teadlik, mis millega kokku käib. Federico valmistas meile kahel õhtul "päris" itaalia pastat, pestopasta ja tomatipasta. Kui mina tahtsin pestopastale lisaks juustule lisada ka tomatipastat, tegi itaallane näo, mis väljendas jälestust ja pettumust. Itaallaste valmistatud toitu peab sööma vastavalt itaalia kommete kohaselt (eriti, kui sa istud päris itaallasega samas lauas!), muidu ei saa seda enam kunagi nimetada "itaalia toiduks".
Kui ühel õhtul käisime väljas pitsat söömas, vajusid itaallaste suud lahti, kui nad lugesid menüüst, et meie sööme pitsat ananassiga. "You eat pizza with pineapple on it ?!", sõnasid nad imestunult, lausa šokis olles, rääkimata sellest, et nemad ei tunnista kõige kuulsamat pitsat maailmas - Margherita.
Federico proovis ka eesti toite. Peale tüki süldi söömist, lugesin tema krimpsus näost välja mittemeeldimise. Ühe korra sõi kohukest, mille peale ütles, et väga meeldib, kuigi rohkem ta neid kunagi ei söönud. Sama juhtus ka seemneleivaga. Tema lemmikuteks jäid Mesikäpa batoonikesed ja Kellukese limonaad.
Federico usaldas ikka kõige rohkem enda toitu: valge sai, moos peal ja kokkurullituna kasta tee sisse. Üldse kastis ta kõiki asju tee sisse (isegi kass Arthuri!).
Itaalias on väga populaarne espresso kohv, mida valmistatakse väikeses moca kannus - sellise tõi Federico kingituseks.
Mind üllatas itaallaste erakordne lahkus. Süüa tehes arvestavad nad alati kõigiga ja teevad pastat isegi topelt. Nad arvestavad ALATI eranditult oma sõpradega ja tulevad soovidele ALATI vastu...
Eestlastest rääkisid nad nii: eesti tüdrukud ei ole nipsakad ja nad on väga sõbralikud suhtlejad, imelik on näha inimesi siniste silmade ja blondi peaga, eestlased on liiga introvertsed ja väljendavad ennast liiga tagasihoidlikult. Viimase vastand on itaallased, kes räägivad igal pool üle kõigi kõva häälega ja arvamuse avaldamiseks kasutavad palju käsi.
Need seitse päeva sain tunda itaallaste kultuuri eripärasid, rõõmu, nalja ja naeru. Lahkudes kutsuti meid kõiki koos Itaaliasse ja lubati lausa Eestisse elama tulla. Niivõrd meeldis neile siin. Ma ei oska seda sõnadesse panna, kui tohutult vapustav kogemus see oli...Lihtsalt viimase peal....
 | ||
| Meie seltskond, vasakult: Augusto, mina, Federico, Paolo; ees: Kätriin, Marita, Maria, Simone |
