Ega siis septembri esimene nädalavahetus ainult agilityga ei piirdunud. Panime ennast proovile täiesti uuel ja põneval alal - maastikujooks. Nagu nimigi ütleb, siis toimub jooks maastikul ja koer peab täiel kiirusel nö tehisjänest ehk suurt lindipuntrat mööda kindlat trajektoori taga ajama. Punkte antakse kiiruse ja puhtuse eest.
Mina arvasin, et see on koera jaoks käkitegu. Vorm on ju hea, agilityt teeme, metsas käime, jooksmas käime. Aga maastikujooksul loevad peale hea füüsilise vormi ka teistsugused omadused.
Midide klassis oli kokku 12 koer, neist 7 beagled.
Tessy startis esimese beaglena. Stardis ma proovisin teda üles kütta, aga ega ta eriti aru ei saanud, mida ma temast täpselt saada tahan. Ja kui lint jooksma hakkas, pani Tessy ja suure hurraaga sajaga kohalt minema. Kuni poole rajani, kui tema otsustas, et mina seisan liiga kaugel, ja tema enam rohkem ei jookse.
Nii ta siis seisis seal keset põldu. Kord vaatas lindikuhja ja kord minu poole. Lõpuks ma jooksin koera juurde, tema jooksis mulle saba liputades vastu. Ja alles siis, kui mina olin talle piisavalt lähedal, kimas ta lindile järele ja lõpetas raja. Irooniline on see, et teised beagled jooksid kõik kordagi seisma jäämata.
Aga nagu ma olen korduvalt öelnud, siis Tessy EI OLE tavaline beagle. Teda ei saa nii kergesti haneks tõmmata. "Miks ma üldse peaksingi keset põldu mingit lindikuhja taga ajama?? See ei ole isegi päris", mõtles ta kindlasti. Jahiinstinkti temas ka ikka natuke on. Ta on väga kontaktne, selja taga palju aastaid treeninguid ja see teebki temast erilise beagle, mitte tavalise :)
Pildid: Kadri Narusk
