Juba pealkiri reedab, et sellel võistlusel pandi meie agilitykonto arvele terve hulk disklahve. Lausa 3 disklahvi neljast rajast. Kuid pikk ootamine ja peaaegu 8h agilityt teevad oma töö.
Millegipärast arvasin enne võistlust, et selle kohtuniku rajad pole üldse kergete killast, vastupidi, mulle tegelikult olid tema rajad väga meeltmööda, sest need olid omamoodi kiiksudega, kuid samas joostavad.
Esimene rada, mis oli hüpperada, läks väga ilusti. Kuni sinnamaani, kus mina enne slaalomit raja unustasin. Ma lihtsalt seisin keset platsi, kuni minu kõrvu kostus sõnalaine "Slaalom!". Õnneks koer, sellel ajal, kui mina püüdsin mäluauku täita, kuhugi ei läinud. Peale slaalomi üles leidmist läks rada ka ilusti edasi ja jooksime puhtalt. Ainuke oli ajaviga tänu minu mäluaugule. Hüpperajal saavutasime ainsana tulemuse II kohaga.
Esimesel agilityrajal läks Tessy slaalomi asemel tunnelisse. Ma olen tegelikult koera üle õnnelik, sest ta jooksis kiiresti ja ausõna, KIIRESTI. See oli positiivne.
Teise agilityraja DSQ tuli ootamatult ka tunnelis (tunneliauk ja poomiots olid kõrvuti). Ma olin täiesti raudkindel, et koer oli läinud tunnelisse, sest ka visuaalselt nägin, et pea oli juba tunnelis. Kui ma hakkasin tunnelist eemalduma, tuli koer äkki sulps välja ja hüppas poomile. Just nagu välk selgest taevast.
Kolmas agilityrada kukkus läbi tänu minule, sest ma suunasin koera valele tõkkele.
Koeras ei saa ma kohe kuidagi olla pettunud, sest ta oli tõeliselt tubli ja fantastiliselt kiire. Ainuke asi, mida pean veel tema suhtes harjutama on kindlus. Muidu jäin võistlusega väga rahule, ega siis need kolm disklahvi ju veel halvad ei ole. Vigadest ju õpitakse ja kogemused tulevad ainult kasuks.
