Nirvaana

Ma olen alati mõelnud, et miks looduses käimine nii suurt rahulolu pakub. Kohe nii suurt, et ka järgmisel päeval on sees selline mõnus värin ning mõtted ei taha kuidagi eelmise päeva viietunnisest matkast edasi liikuda. Laupäeval oligi meil matkapäev. Valisime Mariaga kohta ning silma jäi Käsmu. Olengi seal vist ainult ühe korra käinud ning mälu värskendamine tundus õige valik. Ilm oli ka nii mõnus ja soe.

Tee peal möödusime Viru raba sissesõidust, mis oli paksult autosid täis. Hea, et me seda kohta ei valinud.

Kui me autoga Käsmu märgi alt läbi sõitsime, algas üks suur ohhetamine, sest vaatepilt oli lihtsalt liiga ilus. Käsmu on väike külake poolsaare peal ning sinna viib ainult üks tee. Sügisvärvides on see koht nii võluv. Kõik need vanad puumajad, igaüks oma värvi, mereäär ja kitsad tänavad. Käsmu oleks nagu täiesti omaette maailm.

Matka esimene pool möödus mööda poolsaare idapoolset külge ülespoole liikudes. Tuulevaikus, peegelsile meri ja mõnus metsalõhn lasksid hetkega unustada kõik mured; isegi koertel, kes rõõmust hullunutena mööda metsa ringi jooksid.

Siis jõudsime mingisuguste vanade majadeni, millest Maria nii vaimustusse sattus. Käskis pilte teha vanas aknaaugus ja kivihunnikute peal. Maria. Seesama Maria, keda mina kunagi vaatasin kui konkurenti agilityrajal, kuid kellega nüüd vallutame koos kõiksugu matkaradu. Kellega on alati jutustada mingi seikluslugu. Inimene, kes ei ütleks ära isegi Mount Everesti tippu ronimisest, kui ma kunagi peaksin selle plaani välja käima. Ja kes alati kiidab minu pildistamise oskusi, kuigi 90% minu tehtud piltidest on iga kord udused. Maria pärast pakin ma alati kotti fotoaparaadi ja rohkem toitu, kui mul on vaja, sest ma tean, et pool sellest pean ma temaga alati ära jagama.
Mul on hea meel, et sa oled olemas, ja kutsud alati jalutama, isegi vihmaga, mis enamik meie jalutuskäike saadab. Kes siis veel suudaks minuga sammu pidada, kui mitte sina ;)
Peaksime mingi eesmärgi panema, et järgmisel aastal näiteks käime läbi vähemalt pooled Eesti matkarajad.

                 Poolsaare tipus

Seal majade juures veetsime vist oma tund aega ja realiseerisime suuri mõtteid ideaalsetest piltidest. Edasi liikusime mööda poolsaare teist külge allapoole. Puhus tuul, soojalt karge ja sügisene. Siis keerasime tagasi sisemaale ja see osa matkast oli nagu lugu omaette. Me kõndisime keset laia metsateed, mitte ühtegi hingelist silmapiiril. Ümberringi kollendas, linnud laulsid, kuulda oli mere kohinat ja õhk lõhnas nii värskelt, nagu niiske sammal, nagu seened peale vihma. Ma olen kindel, et me saime mingit sorti hapnikumürgituse, sest me lihtsalt seisime seal, sulgesime silmad ja järgmisel hetkel hüppas Maria sambla peale pikali. Mingi õnnevälgatus käis südamest läbi, kõik rakud mu kehas tahtsid seda sama teha. Möödus mõni minut ja ma olin ka seal samas selili. Maa oli niiske ja jahe, kuid oli tunda, et energiavahetus töötas täiel tuuridel - väsimusetunde võttis üle uus energia. Koertel olid sellel hetkel näod täis küsimärke, et noh misasja, miks meie omanikud maas pikutavad ja üldse kogu aeg mingeid imelikke asju teevad.

Peale mõnusat kümblust (ei, me üldse ei käitu nagu loomad) niiskel kanarbiku- ja samblatekil liikusime edasi, pead ikka värskest õhust paksud. Ei tahtnudki kohe auto juurde tagasi jõuda, seepärast aeglustasime sammu ja nautisime. Looduses viibimist peab alati täiel rinnal nautima, sest ainult nii saad aru, kui hinnaline see on, ja kui palju meil siin seda tegelikult alles on. Viimased kilomeetrid kõndisime läbi Käsmu tänavate ja nägime ka mõnda inimest. Kogu matka jooksul nägimegi vist ainult viite inimest. Meil on alati üks kriteerium, selline eestlaslik mõtteviis - me tahame olla ainukesed matkarajal, täiesti üksinda. Mida kaugemal linnast matkamas käime, seda vähem inimesi näeme ka.

Siis saabus kehasse rammestus, hingamist raskendav tunne, jalad ei tahtnud enam kuidagi edasi liikuda. Autosse istudes tundsin, et nüüd kohe sulgen silmad ja vajun sügavasse unne. Kell näitas neli ja pool tundi matkamist koos üheteist kilomeetriga. Tee peal jäin mitu korda tukkuma, aga koju jõudes lihtsalt vajusin voodisse. Järgmisel päeval olid peas ainult pildid imekaunist Käsmust ja sundimatu soov tagasi minna. Kohe üldse ei tahtnud laua taga istuda ja õppida. Ma arvan, et see oli üks kõige  paremaid matku üldse. Mu kehas oli nii palju stressi, et loodusesse minek tõmbas mind lausa tühjaks. 

Sõbrad, minge loodusesse! Valige välja matkarada teie lähedal ja pakkige kaasa väike võileib. See on ju kõik tasuta, kuid saadavad emotsioonid on seda kõike väärt. Eriti, kui teil on kaasas kõige toredamad matkakaaslased!

Kes meist kahest ikka koos pilti teeb, kui mitte meie ise