Praha

Selles postituses kirjutan teile natuke sellest, milline on Praha linn. Kui keegi tahab sammud siia seada, siis sellest kirjutisest saab natuke aimu, milline see linn tegelikult välja näeb.

Just täpselt nii õnnelik olen ma praegu.
Pilt: Michael Nuzzo

Alustame algusest. Kui ma esimest korda pikemalt Prahast mõtlema jäin, siis ujus silme ette mingi kauge linn kuskil keset Euroopat, täis nõukaaegseid ehitisi ja katkiseid koledaid tänavaid. Kui ma lennukist väljusin ja esimese sõõmu Praha õhku sisse hingasin, siis kõik tundus nagu ikka - tavaline Euroopa. Mu ootused olid üsna neutraalsed, sest ma ei teinud väga palju eeltööd Praha kohta, ma ei lugenud ühtegi raamatut ega vaadanud ühtegi pilti. Võib olla alateadlikult sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin elada kõik üllatused läbi siin Prahas.

Pilt: Michael Nuzzo

See armas linn ületas kõik mu ootused. Erinevates värvides ning eri stiilides arhitektuuriga hooned ilmestavad ja ilustavad seda linna kõige paremini. Miski pole siin ühtlaselt hall, isegi Praha külje all asuvad kortermajade rajoonid on täis värve. Siin on midagi iga nurga peal - kohvik, galerii; väike puu- ja köögiviljade poekene, mis kangesti meenutab suvalist külapoodi maapiirkonnas, baar, pubi või hoopis maa-alune klubi. Kitsad tänavad, muinasjutuline vanalinn, kaunid pargid - kõik õhkab erilist vabaduse atmosfääri ja lõputu pidupäeva.

Praha asub mägisel maa-alal. Siin on väga künklik ning suurem osa vanalinnast asub kõrgendikul. Ka selles osas, kus mina elan, vahelduvad künkad madalmate aladega. Vaated kõrgemalt alla linnale on imelised, eriti praegu kevadel. Vahel ma lihtsalt seisatan ning vaatan või sulen silmad ja lasen kõigel sellel ilul endasse imbuda. 

Petrin. Pilt: Micahel Nuzzo

Minu lemmikud kohad selles linnas on pargid. Neid on siin väga palju ning on näha, et rohelistesse aladesse on palju investeeritud, sest need on väga hoolitsetud ning kaunid. Harrastusportlastele on sellised paigad nagu mekad, sest avarates parkides on väga hea sporti teha. Isegi sportimisrajatised on olemas. 

Üks eriline park on Petřín, mis on rajatud täpselt künka peale. Tippu saab kas mööda lahedaid teid uidates või vaguniga mööda väikest raudteed. Tipus võib nautida imelist vaadet või istuda välibaaris. Kevadel aga õitsevad seal kirsipuud.

Teine park on Letna park, mis asub samuti kõrgemal kesklinnast. Suurem park, kus asub hiiglaslik metronoom, mille all asub üks lahe klubi, kus toimuvad tihti vabaõhuüritused. Letna pargis on nn beer garden (õllepark?), mis on üks kõige populaarsemaid kohti, kus saab vabas õhus õlut juua. Samuti asub selles pargis tenniseväljak, mänguväljakud ja rulluisutamise ring.

Stromovka park on täis tiigikesi ja parte. Pilt: Micahel Nuzzo

Veel üks üllatavalt suur ja avar park on Stromovka ning ühikate taga asub selline mõnusalt suur metspark nimega Šarka-Lysolaje, kus saab ka matkata.

Pilt: Michael Nuzzo

Praha on natuke hipsterlik linn. Igal nädalavahetusel toimub siin väga palju erinevaid festivale - toit, muusika, kunst on siin inimestele väga südamelähedased. Eriti lahedad on tasuta muusikafestivalid parkides, kus pakutakse ka tänavatoitu. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et selliseid festivale võib ühel päeval olla lausa mitu. Kesklinnas asuvad aga erinevad pubid ja klubid. Mõni võib olla nii ära peidetud, et sa leiad selle üles ainult siis, kui sa tead täpselt, kus see asub. 

Näiteks underground baar Vzorkovna, mis kõnekeeles on Dog´s Bar (sest selles baaris elab üks armas kuldne retriiver). Sellel baaril ei ole mingit silti, ainult üks igav valge uks. Elav muusika ning kurgipurkidest õlu joomine on seal igaõhtune nähtus. Elav muusika on üldse väga tavaline, ka nädala sees võib leida palju erinevaid kohti, kus seda nautida.

Cross Club seest. Pilt: Internet

Ühed lahedad kohad on samuti klubid. Näiteks Cross Club, mille interjöör meenutab pigem vanametalli kokkuostu, kuid seda igati kunstilises mõttes. Hammasrattad, vedrud ja igasugused metalldetailid kaunistavad lage ja seinu. Või klubi Swim, kus reaalselt tantsitakse vanas basseinis. Letna pargis on vabaõhuklubi nimega Stalin, kus nädalavahetuseti muusikat mängitakse.

Praha on külastamist väärt kevadel, näiteks aprillis, siis on siin väga roheline ning kõik õitseb. Samuti pole siin siis väga palju turiste ning saab rahulikult kõike seda ilu nautida.

Ühte parki nimetatakse paabulinnupargiks ja seda põhjusega,
selles pargis jalutavad vabalt ringi paabulinnud.
Pilt: Michael Nuzzo

Letna pargi metronoom. Pilt: Internet

Üks asi, mis mind imestama paneb, on liiklus. See pole mitte lõunamaiselt kaootiline, vaid põhjamaiselt külm ja kalk. Sest autojuhid ei hooli, kas sa tahad üle tee minna või mitte. Teed ületades peab olema ülimalt tähelepanelik ja andma väga selgelt märku, et tahetakse teed ületada. Näiteks seistes niisama tee ääres, mis Eestis tähendaks, et sa tahad teed ületada, ei tehta sinust väljagi. Sa pead reaalselt jala üles tõstma ja hakkama sammu tegema. Trammidest ei räägikski, nendel on alati eesõigus.

Räägiks veel koertest, keda ma hinge kinni hoides olen jälginud. Ah et miks ma hinge kinni hoian? Sest nad jalutavad lihtsalt lahtiselt omaniku kõrval, ka kõige auto- ja rahvarohkematel tänavatel. See võib olla vähem kui üks sekund, kui koer hüppab autoteele ja teda enam ei ole. Aga tundub, et nad on nii hästi välja õpetatud, sest koeri võib leida igalt poolt - poed, kohvikud, restoranid, pargid, ühistransport. Koerakultuur on siin viisakas ja puhas. Tänavatel seisavad postid, mille küljes on paberist kotid koerte jaoks (ka keskkonnasõbralik lisaks kõigele!).

Nendel kahel pildil on karneval Prahas, mida korraldatakse märtsis. Karbeval tähistab viimast suurt söömaaega enne paastumist. Ja nad tõesti võtavad seda tõsiselt. Kõikidel on seljas kostüümid ja käiakse ringi toidukärudega ning loobitakse sardelle inimeste sekka. Samuti lauldakse ja tantsitakse, mängitakse pille.

Praha muinasjutulisus ilmneb eriti õhtuti, kui tühjavõitu tänavatel süüdatakse laternad ja vaikuses on kuulda ainult linnulaulu ja jõevulinat. On raske kirjeldada seda ilu ja tunnet, mis tekib kui kõnnid mööda neid tänavaid ja sildasid. Peab ise kaema tulema!

Pilt: Michael Nuzzo