Üle ja ümber Naissaare

Sellel suvel võtsime Mariaga ette kaks reisi Naissaarele - koertega ja koerteta, ühepäevase ja kahepäevase.

Naissaarele minekul peab teadma seda, et kui kruiis on 5,5 tundi pikk, siis 3 tundi sellest kulub edasi-tagasi sõitmisele. Jah, need igivanad laevakesed sõidavad seda 12 km poolteist tundi. Esimesel korral jäime natuke pika ninaga, kui saarele maabusime ja teada saime, et meil on seal aega olla kõigest kaks ja pool tundi... 

Selle ajaga jõudsime peaaegu läbi käia Lõunaraja ehk saare lõunapoolsema osa. Ujusime ka, mõnusas külmas karastavas merevees. Maria filmis GoProga mõned kaadrid ja need panime kokku väikeseks filmiks.

Esimesest korrast olime nii suures vaimustuses, et kuu aja pärast läksime tagasi ja võtsime telgi ka kaasa, aga koeri mitte. Meil oli aega nüüd piisavalt ja seekord me seiklesime läbi terve saare. Põhjarada, Keskrada ja Lõunarada said kõik tunda meie matkahingesid, higi ja naeru.

Naissaar on üks lahe koht. Loodus on Naissaarel väga vahelduv. Rannaäärsed rajad meenutavad kangesti Käsmut, põhja pool on metsad niiskemad ja sügavamad ning raja äärest leiab palju sõjaaegseid ehitisi, maa-aluseid punkreid ja maapealseid angaare.

Merevesi oli nüüd soojem ja päikeseloojangud on saartel alati nii maalilised.

Tagasisõit oli muidugi omaette tsirkus, sest pileti peal ei olnud kirjas, et see teeb vahepeatuse ka Aegnal. Nii me seal suurtes lainetes loksusime, tavapärase aja asemel kolm tundi. Eesti laevaliiklus väikesaarte vahel vajaks ühte reformi ühe toreda kiirema laeva näol...

Reisid olid aga vinged ja meenutamist väärt. Aitäh, Maria!