Wednesday, August 24, 2016

Siis kui taevast tuli padukat...

...toimusid Eesti meistrivõistlused agilitys Jõulumäel 13.-14.08.16, kohtunik Stefanie Semkat

Vihma sadas kaks ööpäeva, niiet teise päeva hommikuks võis platsil jalga tõmmata lestad. Seda aga ei tehtud, vaid laupäeval jooksime kaks rada (HY+AG), et välja selgitada Eesti meister agilitys.

Meie oma tulemustega ei hiilanud. Oodatud tiitel jäi saamata, mõni pisar sai ka valatud, aga selline juba sport on - täis üllatusi ja ootamatusi.

Hüpperada algas ilusti. Kuni kohani, kus ma ilmselt ei vaadanud koera korralikult ja ta minu selja tagant tunnelisse jooksis. Muidu oleks see täiega ilus rada olnud.
Agilityrada sai juba pingevabamalt võtta. Võtsin vist isegi liiga pingevabalt, sest ühes kohas läks korra rada meelest ära. Aga puhas see tuli.
Kokkuvõttes 10. koht. Pagana kahju tegelt, sest meistrikad on ju ainult üks kord aastas. Aga no failure is one step closer to win.
Ütleks, et rajad olid veidrad. Iga teine tõke tagant (eriti teisel päeval) ja kiirused ka kõrged. Cmoon, ma saan aru, et on meistrikad ja puha, aga see ju ka nagu iga teine võistlus, ei pea üle ka pingutama.



Igal juhul järgmisel päeval tuli ka juba päike välja ja meie sooritused kõikusid seinast seina. Saimegi ühe puhta raja lõpuks. Puhtaga kolmas ja viiekaga (slaalom) teine koht. Hüpekas oli selline, et tahan-juba-koju-minna-disklahv.
Ainut üks video ongi.

Ühesõnaga, kõikidel juhtub (aga alati just tähtsatel võistlustel :P). Harjutama peab veel, Tessy on olnud niigi tubli, kui arvestada seda, et agilityt me ju ei plaaninudki alguses teha.