Siin ta siis nüüd on. Uus postitus agility kohta. Ja seekord üks korralik tagasitulek meie poolt.
Täna jooksime radasid Maardu hallis. Vihma sadas lakkamatult, kuid see ei heidutanud üle pika aja hommikul enne kella kümmet ärgata, asjad pakkida, sinna samasse heasse halli minna ning seal üks sportlik hommikupoolik veeta.
Sveta rajad oma teada tuntud headuses olid ägedad. Ja iga jooks eelmisest aina kiirem.
Esimene jooks oli hüpperada, mis vaatamata kogu väljalastud aurule, tõi ikkagi väääikese ajavea. No nii väikese, et seda peab luubiga võistlusraamatust taga otsima. Aga neljas koht garanteeritud.
Peale seda rada ma mõtlesin, et kas vana hea Tessy on tagasi, või on tagasi Tessy, kes esimesel rajal kogu oma oskused mängu paneb ja järgmisted rajad niimoodi natuke loivates läbib.
Ma eksisin ja rängalt. Järgmisel rajal olin mina see, kes pidi kogu auru välja laskma, ja hingeldades veel viimase "Hopp" karjuma. See tõi meile kolmanda koha.
Ja siis veel viimane rada, kus ma mõtlesin küll, et millal see koer pidurid peale tõmbab. Ma ausõna ei jaksanud neid viimaseid tõkkeid enam öelda, vaid lasin tal lihtsalt joosta. Esimesed!
Autasustamisel tuli üllatuseks mulle, kui treener Sveta kallistades sõnas, et "Näete, kui hea treener teil on" ja see tõi naeratuse näole (ma luban, et sean sammud millalgi trenni suunas).
Koer oli ikka superheas vormis, võibolla sellepärast, et peale nii pikka pausi on tahtmine tagasi ja kõik tunudub jälle nii uus. Ja ammu pole juba adrenaliini laksu saanud. Piret ütles ka, et koeral oli kõik meeles ja teda isegi natuke häiris see, et mina natuke ebakindel olin. Aga ma pidin tegema kõik selleks, et kõik tõkked õigelt poolt ületatud saaks.
Või äkki oli edu saladuseks hoopis eilne käik metsas?!
