Mulle nii meeldib Saaremaal võistelda. Seal on alati lahedad rajad ja ägedad auhinnad, rääkimata toredast seltskonnast. Seekord läksin koos Mariaga ja me ööbisime Maria suvekodus.
Rääkides radadest, siis see oli jälle nagu võiujooks iseendaga. Kõik rajad oli eranditult 200m pikad ja eranditult algasid ühtemoodi (teine tõke alati tagant).
Esimesel päeval jooksime kaks rada. See oli nagu soojendus, sest erilisi tulemusi sealt ei tulnud. Esimene rada oli rohkem lonkimine, aga me mahtusime väga täpselt aega. Neljas.
Teine rada oli veelgi imelikum. Slaalomist tuli enne lõppu välja ja parandamine läks ka valesti. Ma ei saa siiamaani aru, miks ta sealt ikkagi välja tuli...
Teine päev algas palju värskemalt. Hüpperajal oli näha, et koer ikka jookseb. Rajad oli ikka trikikad ja tõid välja (eriti kiiretel koertel) kõik vead. Väga täpselt pidi juhtima. Lõpuks jõudsime hingetult raja lõpuni ja saime teise koha.
RV agilityrada oli ikka täiesti omast klassist. Kõik, kes raja lõpetasid, tulid hapude või siis muigel nägudega ära. Meie olime eelviimased ja saime veel enne rajale minekut julgustavad sõnad: "Teil on siin võimalus CACiAG saada, kõik on DSQ teinud". Läksime, jooksime ja saime puhta rajaga teise koha. ReservCACiAG oli meie!!!
Tavaline agilityrada läks metsa taha. Jooks läks ilusti, kuni pikkushüppeni, kus koer nagu muuseas keskelt välja hüppas. Keerasin seal liiga palju. Tähele panemata jooksin edasi ja kuulsin disklahvi vile...
Mul on tunne, et see kohtunik ise vist väga ei jookse, või kui jookseb, siis väga kiirete koertega. Esimesel päeval pani ta radade kiirusteks ulmelise 4.0m/s, aga kui nägi, et keegi aega ei mahu, siis vähendas kiirust. Kiigu nurk oli ka ühel rajal reeglitevastane...
Auhinnaks seekord roosa serviis ja üks äge lillepotihoidja.
