Laupäeval käisime Jussi matkarajal. Vihm jäi meie käiguks pilvede taha ning päike isegi paistis. Olime jõudnud paar kilomeetrit jalutada, kui ma esimese seene leidsin. Läksime sellest küll mööda, kuid järgmiste seenteni jõudes, ei suutnud ma neid sinna maha jätta. Võtsin taskust kilekoti ja hakkasin korjama. Ja oi kui palju neid seal oli. Üks suur seeneväli pärast vihma. Alguses Maria korjas seeni minu kotti, aga mida rohkem kukeseeni välja ilmus, seda õnnelikumaks muutus ka tema ja nii me siis korjasime seal järgmised tund aega seeni.
Edasi liikudes leidsime veel mustikad ja pohlad. Me olime seal nagu kaks õnnejunnis tiinekat, kes kilkasid ja rõõmustasid ja sõid kõiki metsaande otse peo pealt.
Peale kümmet kilomeetrit ja peaaegu rohkem kui nelja tundi matkamist, jõudsime tagasi autoni. Maria hakkas autot võtmega lahti tegema, aga mis ei avanenud, oli auto. Me proovisime ja proovisime, aga tuli välja, et autovõtme patarei oli tühjaks saanud. Ja siis algas auto lukuaugu taga otsimine. Tänapäeva autod on tehtud ju nii 'stiilsed' ja siledad, et ühtki auku seal olla ei tohi. Isegi lukuauk ei ole enam nähtavas kohas. Ja me ei tea autodest ju peaaegu et mitte midagi. Esimene mõte oli, et nüüd algab mingi suurem päästeoperatsioon. Kõigepealt hakkasime guugeldama, aga levi polnud üldse. Helistasime Wolksvageni esindusse, sealt tuli vastuseks, et nemad ei tea, kus on lukuauk, ja hakkasid meile tehnikut saatma. Samal ajal proovisime võtit igasse väiksemasse avasse vajutada, et võib olla auto avaneb. Päästeingel oli minu tuttav automehaanik Taimar, kellele ma viimases hädas helistasin ja tema teadis kohe, kus on lukuauk. See oli peidus juhiukse käepidemel väikese klotsi all peidus, selle pidi lihtsalt võtmega lahti kangutama. Peale seda tuli veel auto kasutusjuhendist välja otsida, kuidas manuaalselt pagasnikut avada.
Kaks minutit enne vihma istusime õnnelikult autosse.
