Kui jalad ja käpad sügelevad ning hing igatseb agilityplatsil olla, siis peab sinna ikka minema.
Pühapäeval jooksime üle pika aja jälle agilityt, võistlesime pingevabas õhkkonnas ja tuletasime meelde manöövreid ja jooksutunnet.
Kaks rada, üks natuke unustav aju, teine mitte väga sõnakuulav aju ja kaks paari kiireid käppasid.
Esimene rada oleks enne slaalomit aia taha läinud, sest mul läks meelest ära mitmendat ringi me seda rada jookseme. Slaalomit nähes tuli õnneks rada ruttu meelde ja jooksime edasi.
Kui juba esimene rada on puhas ja sa tead, et autasustamine toimub kahe raja kokkuvõttes, siis tuleb sisse nö võiduhasart. Et no ikka tahad ju võita. Aga alati ei lähe nii ja teisel rajal tormas Tessy A-takistuse peale. Nähh, sinna see võit läks.
Aga mulle meeldis, et ta jooksis, ikka sama kiiresti, ikka sama innukalt. Tundub, et ta ei väsi sellest iial...
Palju õnne, Maria ja Nopi, teise koha puhul!!!
