Kevad ja sõbrad

Kevad on ilus, eriti lilled.
Aprillis hoidsime meie tuttava koera, neil on ka beagle 7 - kuune. Lõbus oli ja nalja sa ka :)

Need olid ausalt kaks ainukest momenti, kui ta paigal püsis :P

Kevad

 

 

 

 

Alati peab olema up-to-date

Juhhei! Lõpuks ongi käes kauaoodatud kevad. Ilmad on juba nii soojad ja õhtud valged, et teeme pikemaid (mõnikord lausa 3 - tunniseid) jalutuskäike.

Vahepeal pole siia postitanud, sest me pole ka trennis ega võistlemas käinud.

Põhjuseks on koera tervis. Nimelt üsna aprilli alguses juhtus jalutuskäigu ajal, et koer ei tahtnud enam edasi liikuda, vaid niutsatas korraks ja jäi seisma. Enam trepist ka üles ei tahtnud minna. Mina muidugi paanitsesin ja helistasin treenerile ja mõtlesin hulle pilte sellest, kuidas ta enam jalgu alla ei võta. Mõne päeva pärast läksime arsti juurde, õigemini ortopeedi juurde. Ta vaatas üle kõik põlved ja küünarliigesed jne, ei leidnud midagi. Siis pani näpu sinnasamasse auku ja ütles, et tal on anaalnäärmete (kõnekeeles pärakupaunad) äge põletik. 10 päeva panin talle küünlaid ja andsin tablette. 

Nädala aja pärast tundus, et kõik on peaaegu korras. Mina muidugi tormasin heas usus kohe temaga trenni. Kuid trenniplatsile saabudes nägin saba all midagi imelikku. Esmasel vaatlemisel panime talle diagnoosi, et üks paun on katki läinud. Trenniplatsilt leidsime tee jälle arsti juurde ja nii oligi - katki. Järgmised 10 päeva oli antibiootikumide kuur ja puhastamine, sest haavand hakkas eritama mäda ja põletik oli suur. Need päevad kündis koer põldu kaelusega (loe: suur krae kaelas ei lasknud tal rahulikult olla ja nii ta koperdas kõigile ja kõigele otsa ja õuest tulles oli krae alatasa mullane).

Nüüd on õnneks kõik paranenud ja trennis jooksis ka kiiresti ja oli rõõmus, et ei pea enam seda tobedat kraed kandma.

Üks ammune agility võistlus

07.03.2015 Tako agility Maardus, kohtunik Veronika Herendy

Need rajad olid ikka tõelised A3 rajad. Keerulisemad, palju erinevaid järske nurki ja kiiret jooksmist.

Esimene rada ei õnnestunud üldse. Juba teisel tõkkel oli meil disklahv käes. Ma ei saagi aru. Õppisin küll õigesti, kuid rajale tegin alguse hoopis teisiti ja nii ta teise tõkke valelt poole hüppas. Ei teagi, kas tahtsin teha teiste võisltejate järgi või ei usaldanud ma oma sisemist intuitsiooni.
Teisel rajal olin targem ja tegin ikka nii nagu olin õppinud. Natuke aeglane küll oli, kuid nulliga saime teise koha.
Kolmas rada oli minu lemmik. Selle jooksis koer kiiresti, mis siis, et oli viimane rada. Ju siis pani mängu kõik oma allesjäänud energiavarud. Nulliga kolmas koht.

Filmimisel on kaamera pilt jäänud uduseks, kuid aru on saada küll, mis toimub :)