Täna käisime esimest korda sellel aastal võistlemas. Kohtunik meie armas Sveta. Mulle alati meeldivad tema ajad, sest mulle tundub, et radade tegemisel arvestab ta alati erinevate asjaoludega. Liiga külma või kuuma ilmaga on pulgad madalamal ning rajad on alati joostavad ning õigel planeerimisel väga nauditavad.
Sellel võistlusel oli meil nullisadu.
Esimesel rajal oli Tessy vaja korralikult üles soojendada. Kiirust oli, haukumist ka. Kõike oli parajalt. Ühes kohas tekkis kahtlus, kas oli viga või mitte, sest koer ei võtnud tõket. Aga ei olnud.
Teine rada oli veelgi kiirem. Ma ei ergutanud (ehk ei võtnud kiirust maha) nagu ma alati teen.
Kolmas rada oli minu lemmik.
Sellel võistlusel võttis külm sõrmi ja varbaid. Püüan rohkem keskenduda sellele, et ma teeksin õigeid manöövreid õigetes kohtades ja näitaksin talle tõkkeid hästi. Ja trennis ikka üritame haukumist vähendada.
Mulle meeldis see aasta väga. Lausa kaks eesmärki agilitys said täidetud, mis olid mul isegi 2015 aasta alguses üle kirjutatud - Eesti meistrivõistlustel kõrgem koht ja Eesti AG tsempioni tiitli jaoks viimane puhas rada. Ka orienteerumas sai käidud ning palju sporti tehtud, samuti tegin algust oma fotoka ja pildistamismaailma tundmaõppimisega.
Mida sellelt aastalt oodata?
Uuesti kirjutan ülesse eesmärgi vähemalt ühe korra võistelda välismaal
Eesti meistrivõistlustel veelgi paremini esineda
Saada lahti tobedast haukumisest ja minu peale õiendamisest rada joostes
Parandada slaalomi kiirust ja iseseisvust
Õpetada selgeks "näljase koera" ninatrikk ehk maius nina peal ja seina peale hüppamise trikk
Kindlasti on veel midagi, mille peale ma nii süvenenult pole veel mõelnud. Kõikide eesmärkide jaoks on vaja palju aega ja järjepidevust. Mitte miski ei tule iseenesest!
Enne aastavahetust käisime Juminda matkarajal jalutamas. Hea valgus ja ilus loodus tekitasid suurepärased tingimused headeks piltideks (minu puhul headeks :P).
Jõulud on möödunud väga meeleolukalt. Kingisoovid on täitunud, koer tundis enda kingitused kohe ära, sorteeris need hunnikust välja ja rebis katki. Nagu alati sai ta ka nüüd kingiks kaks pehmet mängulooma, millest ühest jäi kümne minuti pärast järele üks katkine räbal.
Eriti tundis ta rõõmu ühe vahejuhtumi üle, mis täna maal toimus. Siin on üks sahver ja Tessy teab väga hästi, kus see asub ja mida seal hoitakse. Alati kui me siia maale jõuame, läheb ta otsejoones välisukse juurde, et tuppa saada ja loota, et ka sahvriuks on lahti. Imelik, sest maakodu asub kõige paksemate metsade keskel ja igal koeral oleks selle üle tohutult hea meel, et saab vabas looduses omapead ringi joosta. Aga mitte Tessy - üksnes toit defineerib tema elu. Õhtul, kui kõik olid lauda istunud, läks vanaisa sahvrisse midagi tooma. Tessy trumbiks on see, et ta on vaikne, ja teab täpselt, millal on õige aeg tegutseda. Vanaisa tuli sahvrist välja, pani ukse riivi ning kõik oli rahulik, kuni lihtalt keegi märkas, et koera ei ole oma tavapärasel kohal laua all. Vanaisa oli ta sahvrisse luku taha pannud. Seal ta siis oli, nautis mõned minutid suure lihakäntsaka seltsis, mille oli jõudnud poolenisti ära närida.Saba jalge vahel, läks ta otsejoones oma puuri. Kartuses, kuid täis kõhuga. Loodetavasti täitus ka tema jõulusoov.
