Nobedad Sitikad

30.12.17 Aastalõpu paaride võistlus, Tako, kohtunik meie armas Sveta

2017. aasta viimane tore pingevaba võistlus Maardu hallis. (Hahaaa, okei, mitte nii pingevaba, kui ikka võistluseks läheb, siis....)
Meie paarilisteks rosinasilmne nobe Nopi ja minu lemmik koerainimene Maria.

Meie hullasime agilityradadel ja Nopi-Maria hüpekatel

Esimesed rajad - graatsiline karjatus päästis päeva
Mul on alati millegipärast nii, et kui me pole ammu aega agilityt teinud, võistlenud ja treeninud - kaua aega võib tähendada isegi 1-2 nädalat - siis ma oleks nagu esimest korda rajal. Mulle tuleb alati närv sisse. Raja õppimine tundus nii võõras tegevus. Ainult 12 takistust ja mingeid erilisi manöövreid teha polnud vaja, hüpekas tundus isegi keerulisem. :D Aga kui juba kord koeraga starti astud, siis tuleb see tuttav mõnus tunne tagasi. Me jooksime küll puhtalt, aga mis oleks üks võistlus ilma graatilise päästmiseta - vaadake videot ;) Nopi ja Maria koostöö sujus nagu õlitatult.

Teised rajad - 11+12
Meie 11 tõket sujusid tõrgeteta ja meie paariliste 12 tõket samuti.

Kokkuvõttes saime 24 paari seast neljanda koha nelja väljateenitud nulliga.

Paanikamaja 
Peale paaride võistlust sai veel nalja ja me osalesime võistlusel Pime Agility. Kõigepealt saadeti meid hallist koos koertega välja. Siis kutsuti sisse ja me õppisime ära raja, seejärel läksime uuesti välja. Meid hakati kutsuma ükshaaval koos koertega sisse. Kui raja jooksmiseks läks......, olid kõik numbrid kadunud. Ja suvalisi takistusi oli veel rajale juurde pandud. Ma ei mäletanud isegi esimest takistust. Aga õnneks valisin õige ja rada oli ka õigesti meeles. Sellel päeval oli Tessyl mingi värk nende tunnelitega, sest ta jooksis jälle ühest mööda. Neljas.

Paaride võistlusel osales ka beaglete poiste paar. Vasakult: Küpsis, Nopi, Tessy, Cooper

                                 Head vana aasta lõppu ja seiklusterohket uut aastat!

Jõulud

 

Proovin ja proovi ja proovin...

PS! Blogger ei näita pilte kõige kvlaiteetsemalt. Tegelikult on need palju kvaliteetsemate värvidega pildid!!!

Nii mõnus vol 2

Eile käisime pikal jalutuskäigul Jussi matkarajal. Vahepeal peab linnast välja ka saama. Vett oli igal pool nii palju, et järved ajasid peaaegu üle. Aga fotoka uue objektiiviga unustasin ikka maha... :D

Nii mõnus

18.11.17 Agilityvõistlused Maardus, klubi Tako, kohtunik Svetlana Kreslina

Üle pika aja tagasi meie lemmikkohas, võistlusplatsil. Ma nägin, et koera kohe tahab joosta. Enne starti ta lausa tõmbas koridoris platsi poole, siis kui alles eelmine koer jooksis.
Kui rajale sai, siis jooksis nii kui jalad võtsid.
Rajad olid head, ei olnud väga imelikke nurki ning koera jaoks oli tee sujuv ja kiirus ei läinud kaduma.

Kolmest agilityrajast kaks jooksime puhtalt, esimesel saime kolmanda koha.
Teine rada oli kõige kiirem, aga seal unustasin korra raja ära enne tunnelit. Õnneks oli kiirus suur ja just sinna ta kohe lendaski. See juhtub ainult siis, kui pole ammu võistelnud :P.
Kolmas rada oli minu lemmik, aga seal ei olnud mina korralik ja peale poomi täpselt enne lõppu hüppas tõkke valelt poolt. Muidu oli väga ilus jooks. See kolmas rada oli üldse midi klassi jaoks suur häbiplekk, sest ühtegi tulemust kirja ei saadudki.
Hüpperada oli ka, ühes kohas ei olnud ma kindel, kas ma kasutan õiget manöövrit, aga kuidagi tuli see välja.

Igal juhul mulle väga meeldis ja Tessy täiega nautis. Võistlemine on üks väga sõltuvusttekitav ravim igapäevaste jalutuskäikude vastu.

Kollane

Täna käisime ühel pikemal jalutuskäigus Pääsküla rabas. Raba lõhn on imeline, eriti sügisel.
Ja nende liikuvate piltidega peab veel vaeva nägema, et need teravad välja tuleksid :P

4-5-6

23.09.17 Agilityvõistlus Maardus Tako, kohtunik Stefi Praakli

Üks tore agilityvõistlus, sisehooaja esimene.
Hüpekas ja 2 agilityrada - need kõik puhtad. Radadel oli palju jooksmist, lühikesed tunnelid ja sirgeid. Ma ei oskagi midagi siia rohkem kirja panna, sest rajad olid head ja koer kiire ja kohad 4, 5 ja 6.

Keset põldu

03.09.17 Maastikujooksu mitteametlik võistlus Pontu Cup, Eesti Hurtade Liit

Ega siis septembri esimene nädalavahetus ainult agilityga ei piirdunud. Panime ennast proovile täiesti uuel ja põneval alal - maastikujooks. Nagu nimigi ütleb, siis toimub jooks maastikul ja koer peab täiel kiirusel nö tehisjänest ehk suurt lindipuntrat mööda kindlat trajektoori taga ajama. Punkte antakse kiiruse ja puhtuse eest.

Mina arvasin, et see on koera jaoks käkitegu. Vorm on ju hea, agilityt teeme, metsas käime, jooksmas käime. Aga maastikujooksul loevad peale hea füüsilise vormi ka teistsugused omadused.
Midide klassis oli kokku 12 koer, neist 7 beagled.
 Tessy startis esimese beaglena. Stardis ma proovisin teda üles kütta, aga ega ta eriti aru ei saanud, mida ma temast täpselt saada tahan. Ja kui lint jooksma hakkas, pani Tessy ja suure hurraaga sajaga kohalt minema. Kuni poole rajani, kui tema otsustas, et mina seisan liiga kaugel, ja tema enam rohkem ei jookse.
Nii ta siis seisis seal keset põldu. Kord vaatas lindikuhja ja kord minu poole. Lõpuks ma jooksin koera juurde, tema jooksis mulle saba liputades vastu. Ja alles siis, kui mina olin talle piisavalt lähedal, kimas ta lindile järele ja lõpetas raja. Irooniline on see, et teised beagled jooksid kõik kordagi seisma jäämata.

Aga nagu ma olen korduvalt öelnud, siis Tessy EI OLE tavaline beagle. Teda ei saa nii kergesti haneks tõmmata. "Miks ma üldse peaksingi keset põldu mingit lindikuhja taga ajama?? See ei ole isegi päris", mõtles ta kindlasti. Jahiinstinkti temas ka ikka natuke on. Ta on väga kontaktne, selja taga palju aastaid treeninguid ja see teebki temast erilise beagle, mitte tavalise :)

Pildid: Kadri Narusk