Palju õnne, armas Eesti!!!
Saturday, February 24, 2018
Külm ja kiire
18.02.18 Agilityvõistlus Maardus, klubi TAKO, kohtunik meie armas Sveta
Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr külm
Soojendasime ennast kolmel toredal rajal, sest Sveta rajad on alati niii ägedad. Seekord eriti agilityrajad, kus Sveta vist tahtis meelega, et me natuke rohkem oma jalgu liigutaks ja mõtleks :P
Hüpekas oli ok. Kiirus ja aeg piiri peal. Väike ajaviga tahtis ka ennast ikka sisse pressida.
Esimesel agilityrajal pidi jooksma, jooksma, jooksma, et igale poole ette või taha jõuda. Aga me saime puhta, mõnus kiirus, ikka sinna 4.20 kanti. Ja kohtunik oli ka väga rõõmus, kui see rada puhtalt joosti.
Järgmisel agilityrajal läks asi täpselt vastupidi ja kolmandal tõkkel tuli see, mida pole ammu tulnud - DSQ. Aga ülejäänud raja jooksis nagu hull ja niutsus ka.
Brrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr külm
Soojendasime ennast kolmel toredal rajal, sest Sveta rajad on alati niii ägedad. Seekord eriti agilityrajad, kus Sveta vist tahtis meelega, et me natuke rohkem oma jalgu liigutaks ja mõtleks :P
Hüpekas oli ok. Kiirus ja aeg piiri peal. Väike ajaviga tahtis ka ennast ikka sisse pressida.
Esimesel agilityrajal pidi jooksma, jooksma, jooksma, et igale poole ette või taha jõuda. Aga me saime puhta, mõnus kiirus, ikka sinna 4.20 kanti. Ja kohtunik oli ka väga rõõmus, kui see rada puhtalt joosti.
Järgmisel agilityrajal läks asi täpselt vastupidi ja kolmandal tõkkel tuli see, mida pole ammu tulnud - DSQ. Aga ülejäänud raja jooksis nagu hull ja niutsus ka.
Sunday, February 11, 2018
Võistlus ja mõtted
20.01.18 Agilityvõistlus Maardus, Tako Klubi, kohtunik meie armas Sveta
Esimene talvine võistlus ja esimesed ilusad tulemused sellel aastal.
Kirjutada nagu polegi väga midagi, sest ma väga ei mäletagi neid jookse enam :P. Sveta rajad on alati mõnusad ja sujuvad, meile sobivad.
Tulemustest kajastavad kolme nulli.
Mul on ka mõned mõtted, mida ma tahaksid jagada. Kuigi selle blogil pole väga palju lugejaid ja ma kirjutan seda rohkem endale, siis ma loodan, et see, mida ma nüüd jagan, kellegi tundeid ei riiva :)
Agilityringkonnas oli mõnda aega tagasi teemaks, et kuidas motiveerida agilitytegijaid rohkem võistlustest osa võtma ja kuidas oleks võimalik neid rohkem tunnustada.. Sinna tuli väga palju asjalikke kommentaare ja mõtteid, mis mulle ka meeldisid.
Toon välja selle, mis mulle eriti meeldis:
Jagada A3 klass kaheks. Ühes alamklassis võistlevad need, kellele on tähtsad tulemused, et koguda punkte MM meeskonda saamise jaoks ja need, kes on tõesti tipus ehk nö profisportlased (ja käivad ka palju välismaal võistlemas). Teises võistlevad need, kelle jaoks ei olegi tulemused nii tähtsad, kuid kes tahaksid ka vahel poodiumil särada ja tunda, et nad võistlevad endale võrdväärsetega ehk siis harrastajad.
Selge on see, et A3-s on väga palju võistlejaid ning lõpuks kogunevad kõik sinna, sest edasi ei ole kuhugi minna ja nii ei viitsitagi enam võistelda, sest motivatsiooni jääb väheks.
Mulle meeldib väga võistelda, aga natuke nagu jääb motivatsioonist puudu, sest esikolmik on alati etteennustatav ehk võistlused on muutunud igavaks.
Mulle on öeldud küll mitu korda, et ma peaksin uue koera võtma, siis saaksime kõigi nende kiiretega võidu joosta. Aga ma ei taha, vähemalt mitte praegu. Mulle meeldib Tessyga agilityt teha. Ja ta hoopis läheb iga aastaga aina kiiremaks.
Ja kuigi me ei ajagi mingeid kõrgeid kohti taga, oleks ju ikka vahel tore olla poodiumil ja saada tunnustatud selle eest, et koer, kes ei ole tegelikult agilityks loodud, on võimeline ka jooksma puhtalt, selle tõu kohta kiiresti ja et sinna on palju tööd läinud.
(See viimane lause kehtib kõikide koerte ja nende omanike kohta, kellel ei ole borderit või sheltit või malinoist vms)
Esimene talvine võistlus ja esimesed ilusad tulemused sellel aastal.
Kirjutada nagu polegi väga midagi, sest ma väga ei mäletagi neid jookse enam :P. Sveta rajad on alati mõnusad ja sujuvad, meile sobivad.
Tulemustest kajastavad kolme nulli.
Mul on ka mõned mõtted, mida ma tahaksid jagada. Kuigi selle blogil pole väga palju lugejaid ja ma kirjutan seda rohkem endale, siis ma loodan, et see, mida ma nüüd jagan, kellegi tundeid ei riiva :)
Agilityringkonnas oli mõnda aega tagasi teemaks, et kuidas motiveerida agilitytegijaid rohkem võistlustest osa võtma ja kuidas oleks võimalik neid rohkem tunnustada.. Sinna tuli väga palju asjalikke kommentaare ja mõtteid, mis mulle ka meeldisid.
Toon välja selle, mis mulle eriti meeldis:
Jagada A3 klass kaheks. Ühes alamklassis võistlevad need, kellele on tähtsad tulemused, et koguda punkte MM meeskonda saamise jaoks ja need, kes on tõesti tipus ehk nö profisportlased (ja käivad ka palju välismaal võistlemas). Teises võistlevad need, kelle jaoks ei olegi tulemused nii tähtsad, kuid kes tahaksid ka vahel poodiumil särada ja tunda, et nad võistlevad endale võrdväärsetega ehk siis harrastajad.
Selge on see, et A3-s on väga palju võistlejaid ning lõpuks kogunevad kõik sinna, sest edasi ei ole kuhugi minna ja nii ei viitsitagi enam võistelda, sest motivatsiooni jääb väheks.
Mulle meeldib väga võistelda, aga natuke nagu jääb motivatsioonist puudu, sest esikolmik on alati etteennustatav ehk võistlused on muutunud igavaks.
Mulle on öeldud küll mitu korda, et ma peaksin uue koera võtma, siis saaksime kõigi nende kiiretega võidu joosta. Aga ma ei taha, vähemalt mitte praegu. Mulle meeldib Tessyga agilityt teha. Ja ta hoopis läheb iga aastaga aina kiiremaks.
Ja kuigi me ei ajagi mingeid kõrgeid kohti taga, oleks ju ikka vahel tore olla poodiumil ja saada tunnustatud selle eest, et koer, kes ei ole tegelikult agilityks loodud, on võimeline ka jooksma puhtalt, selle tõu kohta kiiresti ja et sinna on palju tööd läinud.
(See viimane lause kehtib kõikide koerte ja nende omanike kohta, kellel ei ole borderit või sheltit või malinoist vms)
Subscribe to:
Posts (Atom)