A beagle on the podium is always a good sign

Nii ütles meile kohtunik Gabi Steppan täna Viljandis Vile korraldatud agilityvõistlusel. No mul tegi küll südame soojaks :)

(Tõlge: Beagle poodiumil on alati hea märk)

Täna oli väga soe ja see tähendas lõõtsutavat koera ja pidevat veega kastmist. Ja muidugi ka palju aeglasemat koera.
Rajad oli vauuu. Väga, väga tehnilised, mitte kiired ja natuke juhtimist vajavad nagu alati, vaid väga palju tehnilist juhtimist vajavad. Õnneks on aeglasema koeraga natuke lihtsam seda "tehnilist" juhtimist teha :P. Aga vead tulid meilgi sisse.

Tavalisel agilityrajal me millegagi ei hiilanud. Kiirus oli palavuse kohta normaalne, slaalom väga aeglane ja palju haukumist.

RV hüpekas sujus ka kenasti, oleks ehk võinud mõnes kohas paremini koerale teada anda, mis takistus järgmisena tuleb. Natuke liiga suured kaared ja mitteökonoomne juhtimine. Aga aeglast koera liikuma saada, on ka rajal üks paras väljakutse. Kuskil kukkus pulk, sest nurk oli järsk. Kiirus 4.50 kanti.

Peale seda rada sain teada, et RV võistlustel on uued reeglid. Ideaalaeg pannakse paika peale kõiki sooritusi nii, et vaadatakse kõige kiirema koera 0kp raja aega ja lisatakse sinna veel 15% juurde ja selle järgi arvutatakse ka ideaalkiirus. Niisiis, kui kiireim sheltie jookseb hüpeka umbes 4.90 m/s, ajaga umbes 30 sekundit, siis võib väga lihtsalt järeldada, millised need kiirused tulevad. Näiteks oli selle hüpeka kiirus 4.64 m/s, mis ilmselgelt on meie jaoks ulmeline kiirus. Vot siis ma küll mõltesin, et oleks pidanud ikka koju emadepäeva pidama jääma :P

RV agilityrajal sujus kõik tõregete ja vigadeta. Väsinud koer nagu Tessy oli, venitas kiiruseks 3.98. Aga kõrge ideaalkiiruse tõttu tuli meil ka ajaviga 3 sekundi kanti. Rada oli tegelikult väga lahe. Minu lemmik täna.

Võitude arhiivi lisandus teine koht RV radade kokkuvõttes ja teine koht kolme raja kokkuvõttes

Mul on tegelikult natuke kahju, et agility liigub ikka sinna tippspordi suunas. Tundub, et parameetreid hakatakse paika panema pigem kiireimate koerte järgi ja varsti meil ei olegi võistlustele asja. Kunagi oli see rohkem nagu rahvasport, nüüd aga nagu olümpiasport. Aga jätaks natuke hingamisruumi ka meiesugustele harrastajatele. Agility peab ju olema FUN ja mõeldud kõigile.

8

Pidupäev jälle käes.
Üks aasta koos lõpmatute karvade, jälitava nina ja näljase näoga mööda saadetud.

Nii juba kaheksa aastat...

Beaglete pidupäev

28.04.18 Agilityvõistlus A-koer Maardus, kohtunik Anne Tammiksalu

Üks tore võistluspäev väga toreda beagle-seltskonnaga.

Kuna võistlejaid ei olnud palju, siis oli selline hea pingevaba võistluspäev. Kohal oli kolm beaglet - ikka need samad vanad head tegijad - Tessy, Nopi ja Küpsis.

Ühel rajal juhtus aga selline lugu, et teadmatusest oleksime peaaegu et disklahvi saanud. Läksin raja algusesse ja panin koera maha, kui mulle hüüti, et nii ei tohi teha. Ma ei saanud alguses arugi, et mida ma nüüd teha ei tohi? Koera maha panna? Tegelikult ma alustasin valest kohast, st koera ei tohi starditõkkest raja poole panna, aga mina ise võin seal olla. Vot nii, see jääb mulle küll eluks ajaks meelde nüüd :P

Kohad olid nii, et meie saime II ja III koha, Nopi sai II ja III koha ja Küpsis sai IV koha.
Ja Maria on ikka nii tore ja toetav kaaslane. Ilma sinuta on kohe palju raskem ennast võistlustele kohale vedada :P

Uudised Soomest

22.04.18 Agilityvõistlused Soomes, Hausjärvi, kohtunik Kari Halonen

Ainult tõelised agilityfännid ärkavad kell 5, et minna teise riiki ja joosta 3 korda 40 sekundit agilityt ja jõuda koju tagasi rohkem kui 12 tundi hiljem.
Kaks nädalat tagasi pühapäeval just nii juhtuski ja selle reisi võtsime ette koos Jane ja Nupiga.

Juba esimest korda Soomes käies jäi mulle silma soojustatud hall, üksteisest lugupidav koertekultuur ja vääääääga palju ruumi hallis, et koera soojaks teha. Selles hallis, ms asus Helsingist 1h sõidu kaugusel, oli isegi selline reegel, et ainult vahetusjalanõudega võis hallis olla ja osad inimesed käisid üldse paljajalu.

Rajad olid sellised soomlaslikult nurgelised ja täpselt juhitavad. Sirgetele tunnelitele järgnesid järsud pöörded ja tagant tõkkeid hästi palju.

Hüpperajal tuiskas Tessy nii kuidas jaksas. Aina jooksis ja jooksis, niiet finishisse jõudes oli selline tunne, et kops on koos. Aga need kiired jalad tõid meile kolmanda koha.
Agilityrada oli ka puhas. Aga finishisse jõudes ei kuulnud ma ühtegi plaksutust, ega rõõmuhüüet. Ma olin ise täiesti veendunud, et me jooksime puhta raja. Ilmselt on see rusikareegel, et mitte üheltki võistluselt ilma disklhvita lahkuda ei saa. Videost vaatas mulle vastu üks valesti võetud tõke :(
Teine agilityrada kiirusega ei hiilanud, sest ta ju alati kulutatakse kõik oma kiirusevarud esimestel radadel ära. Sellegipoolest kolmas koht.

Kuigi Soome oma auhindade poolest üldse ei hiilga, siis mulle väga meeldib seal joosta!

Peale agilityt peab ka puhkust saama
Aitäh Jane, selle toreda päeva eest :)