Nirvaana

Ma olen alati mõelnud, et miks looduses käimine nii suurt rahulolu pakub. Kohe nii suurt, et ka järgmisel päeval on sees selline mõnus värin ning mõtted ei taha kuidagi eelmise päeva viietunnisest matkast edasi liikuda. Laupäeval oligi meil matkapäev. Valisime Mariaga kohta ning silma jäi Käsmu. Olengi seal vist ainult ühe korra käinud ning mälu värskendamine tundus õige valik. Ilm oli ka nii mõnus ja soe.

Tee peal möödusime Viru raba sissesõidust, mis oli paksult autosid täis. Hea, et me seda kohta ei valinud.

Kui me autoga Käsmu märgi alt läbi sõitsime, algas üks suur ohhetamine, sest vaatepilt oli lihtsalt liiga ilus. Käsmu on väike külake poolsaare peal ning sinna viib ainult üks tee. Sügisvärvides on see koht nii võluv. Kõik need vanad puumajad, igaüks oma värvi, mereäär ja kitsad tänavad. Käsmu oleks nagu täiesti omaette maailm.

Matka esimene pool möödus mööda poolsaare idapoolset külge ülespoole liikudes. Tuulevaikus, peegelsile meri ja mõnus metsalõhn lasksid hetkega unustada kõik mured; isegi koertel, kes rõõmust hullunutena mööda metsa ringi jooksid.

Siis jõudsime mingisuguste vanade majadeni, millest Maria nii vaimustusse sattus. Käskis pilte teha vanas aknaaugus ja kivihunnikute peal. Maria. Seesama Maria, keda mina kunagi vaatasin kui konkurenti agilityrajal, kuid kellega nüüd vallutame koos kõiksugu matkaradu. Kellega on alati jutustada mingi seikluslugu. Inimene, kes ei ütleks ära isegi Mount Everesti tippu ronimisest, kui ma kunagi peaksin selle plaani välja käima. Ja kes alati kiidab minu pildistamise oskusi, kuigi 90% minu tehtud piltidest on iga kord udused. Maria pärast pakin ma alati kotti fotoaparaadi ja rohkem toitu, kui mul on vaja, sest ma tean, et pool sellest pean ma temaga alati ära jagama.
Mul on hea meel, et sa oled olemas, ja kutsud alati jalutama, isegi vihmaga, mis enamik meie jalutuskäike saadab. Kes siis veel suudaks minuga sammu pidada, kui mitte sina ;)
Peaksime mingi eesmärgi panema, et järgmisel aastal näiteks käime läbi vähemalt pooled Eesti matkarajad.

                 Poolsaare tipus

Seal majade juures veetsime vist oma tund aega ja realiseerisime suuri mõtteid ideaalsetest piltidest. Edasi liikusime mööda poolsaare teist külge allapoole. Puhus tuul, soojalt karge ja sügisene. Siis keerasime tagasi sisemaale ja see osa matkast oli nagu lugu omaette. Me kõndisime keset laia metsateed, mitte ühtegi hingelist silmapiiril. Ümberringi kollendas, linnud laulsid, kuulda oli mere kohinat ja õhk lõhnas nii värskelt, nagu niiske sammal, nagu seened peale vihma. Ma olen kindel, et me saime mingit sorti hapnikumürgituse, sest me lihtsalt seisime seal, sulgesime silmad ja järgmisel hetkel hüppas Maria sambla peale pikali. Mingi õnnevälgatus käis südamest läbi, kõik rakud mu kehas tahtsid seda sama teha. Möödus mõni minut ja ma olin ka seal samas selili. Maa oli niiske ja jahe, kuid oli tunda, et energiavahetus töötas täiel tuuridel - väsimusetunde võttis üle uus energia. Koertel olid sellel hetkel näod täis küsimärke, et noh misasja, miks meie omanikud maas pikutavad ja üldse kogu aeg mingeid imelikke asju teevad.

Peale mõnusat kümblust (ei, me üldse ei käitu nagu loomad) niiskel kanarbiku- ja samblatekil liikusime edasi, pead ikka värskest õhust paksud. Ei tahtnudki kohe auto juurde tagasi jõuda, seepärast aeglustasime sammu ja nautisime. Looduses viibimist peab alati täiel rinnal nautima, sest ainult nii saad aru, kui hinnaline see on, ja kui palju meil siin seda tegelikult alles on. Viimased kilomeetrid kõndisime läbi Käsmu tänavate ja nägime ka mõnda inimest. Kogu matka jooksul nägimegi vist ainult viite inimest. Meil on alati üks kriteerium, selline eestlaslik mõtteviis - me tahame olla ainukesed matkarajal, täiesti üksinda. Mida kaugemal linnast matkamas käime, seda vähem inimesi näeme ka.

Siis saabus kehasse rammestus, hingamist raskendav tunne, jalad ei tahtnud enam kuidagi edasi liikuda. Autosse istudes tundsin, et nüüd kohe sulgen silmad ja vajun sügavasse unne. Kell näitas neli ja pool tundi matkamist koos üheteist kilomeetriga. Tee peal jäin mitu korda tukkuma, aga koju jõudes lihtsalt vajusin voodisse. Järgmisel päeval olid peas ainult pildid imekaunist Käsmust ja sundimatu soov tagasi minna. Kohe üldse ei tahtnud laua taga istuda ja õppida. Ma arvan, et see oli üks kõige  paremaid matku üldse. Mu kehas oli nii palju stressi, et loodusesse minek tõmbas mind lausa tühjaks. 

Sõbrad, minge loodusesse! Valige välja matkarada teie lähedal ja pakkige kaasa väike võileib. See on ju kõik tasuta, kuid saadavad emotsioonid on seda kõike väärt. Eriti, kui teil on kaasas kõige toredamad matkakaaslased!

Kes meist kahest ikka koos pilti teeb, kui mitte meie ise

Seesam, seesam, avane!

Iga kord, kui me Mariaga kuhugi pikemale matkale läheme, juhtub meil midagi naljakat või seekord....lihtsalt kummalist.

Laupäeval käisime Jussi matkarajal. Vihm jäi meie käiguks pilvede taha ning päike isegi paistis. Olime jõudnud paar kilomeetrit jalutada, kui ma esimese seene leidsin. Läksime sellest küll mööda, kuid järgmiste seenteni jõudes, ei suutnud ma neid sinna maha jätta. Võtsin taskust kilekoti ja hakkasin korjama. Ja oi kui palju neid seal oli. Üks suur seeneväli pärast vihma. Alguses Maria korjas seeni minu kotti, aga mida rohkem kukeseeni välja ilmus, seda õnnelikumaks muutus ka tema ja nii me siis korjasime seal järgmised tund aega seeni.

Edasi liikudes leidsime veel mustikad ja pohlad. Me olime seal nagu kaks õnnejunnis tiinekat, kes kilkasid ja rõõmustasid ja sõid kõiki metsaande otse peo pealt. 

Peale kümmet kilomeetrit ja peaaegu rohkem kui nelja tundi matkamist, jõudsime tagasi autoni. Maria hakkas autot võtmega lahti tegema, aga mis ei avanenud, oli auto. Me proovisime ja proovisime, aga tuli välja, et autovõtme patarei oli tühjaks saanud. Ja siis algas auto lukuaugu taga otsimine. Tänapäeva autod on tehtud ju nii 'stiilsed' ja siledad, et ühtki auku seal olla ei tohi. Isegi lukuauk ei ole enam nähtavas kohas. Ja me ei tea autodest ju peaaegu et mitte midagi. Esimene mõte oli, et nüüd algab mingi suurem päästeoperatsioon. Kõigepealt hakkasime guugeldama, aga levi polnud üldse. Helistasime Wolksvageni esindusse, sealt tuli vastuseks, et nemad ei tea, kus on lukuauk, ja hakkasid meile tehnikut saatma. Samal ajal proovisime võtit igasse väiksemasse avasse vajutada, et võib olla auto avaneb. Päästeingel oli minu tuttav automehaanik Taimar, kellele ma viimases hädas helistasin ja tema teadis kohe, kus on lukuauk. See oli peidus juhiukse käepidemel väikese klotsi all peidus, selle pidi lihtsalt võtmega lahti kangutama. Peale seda tuli veel auto kasutusjuhendist välja otsida, kuidas manuaalselt pagasnikut avada.

Kaks minutit enne vihma istusime õnnelikult autosse.

Comebäck

15.09.19 A-Koera Agilityvõistlus Maardus, kohtunik meie armas Sveta

Siin ta siis nüüd on. Uus postitus agility kohta. Ja seekord üks korralik tagasitulek meie poolt.

Täna jooksime radasid Maardu hallis. Vihma sadas lakkamatult, kuid see ei heidutanud üle pika aja hommikul enne kella kümmet ärgata, asjad pakkida, sinna samasse heasse halli minna ning seal üks sportlik hommikupoolik veeta.

Sveta rajad oma teada tuntud headuses olid ägedad. Ja iga jooks eelmisest aina kiirem.
Esimene jooks oli hüpperada, mis vaatamata kogu väljalastud aurule, tõi ikkagi väääikese ajavea. No nii väikese, et seda peab luubiga võistlusraamatust taga otsima. Aga neljas koht garanteeritud.

Peale seda rada ma mõtlesin, et kas vana hea Tessy on tagasi, või on tagasi Tessy, kes esimesel rajal kogu oma oskused mängu paneb ja järgmisted rajad niimoodi natuke loivates läbib.
Ma eksisin ja rängalt. Järgmisel rajal olin mina see, kes pidi kogu auru välja laskma, ja hingeldades veel viimase "Hopp" karjuma. See tõi meile kolmanda koha.

Ja siis veel viimane rada, kus ma mõtlesin küll, et millal see koer pidurid peale tõmbab. Ma ausõna ei jaksanud neid viimaseid tõkkeid enam öelda, vaid lasin tal lihtsalt joosta. Esimesed!

 

Autasustamisel tuli üllatuseks mulle, kui treener Sveta kallistades sõnas, et "Näete, kui hea treener teil on" ja see tõi naeratuse näole (ma luban, et sean sammud millalgi trenni suunas).
Koer oli ikka superheas vormis, võibolla sellepärast, et peale nii pikka pausi on tahtmine tagasi ja kõik tunudub jälle nii uus. Ja ammu pole juba adrenaliini laksu saanud. Piret ütles ka, et koeral oli kõik meeles ja teda isegi natuke häiris see, et mina natuke ebakindel olin. Aga ma pidin tegema kõik selleks, et kõik tõkked õigelt poolt ületatud saaks.

Või äkki oli edu saladuseks hoopis eilne käik metsas?!

Roooooma

Lihavõttepühad (või ükskõik millised pühad) tähendab alati seda, et ühikaruumides on vaikus ning alumise korruse pubi on tühi, sest kes see ikka ühe lisa puhkepäeva ühikas veeta tahab. Paljud kasutavad seda võimalust reisimiseks ja nii tegin ka mina. Kuna üks ameeriklane juba tegi ringreisi Itaalias, siis otsustasime, et saame kokku Roomas.

Nii palju o-tähti on pealkirjas tähendab seda, et kõik, mida me Roomas nägime, tõi meile ainult "ooooo" emotsioone. See linn on sõnuseletamatult kaunis.
Kaunis arhitektuuri poolest. Roomas on nii palju ajaloolisi ehitis, mis ikka veel püsti seisavad. Osad on küll kõvasti renoveeritud ja ümber tehtud, kuid siiski näitavad hästi välja Vana-Rooma ajastut.
Üks vägevamaid on kindlasti Foorum, mis kujutab endast terve linna varemeid. See on suur ala, kus on mitmed muuseumid ja pargid, mis vahelduvad väljakaevatud varemetega.
Kindlasti tuleb lugejatele silme ette Panteon ja muidugi Colosseum. Kui aus olla, siis Colosseum ei olnudki nii eriline, sellest on originaalselt säilinud vaid 30% ja ülejäänud on juurde ehitatud. Aga vähemalt on nüüd üks linnuke jälle kirjas.

Colosseum

Forum

Forum

Üks ilus suur valge hoone oli kunagine Veneetsia saatkond. See säras keset linna nagu poleeritud kristall.

Lihavõttepühade päeval käisime Vatikanis. Seal toimus Rooma paavst Franciscuse lihavõttepühade missa Püha Peetruse basiilika ees. Ja see oli hämmastav, kui palju inimesi oli kogunenud peaväljakule, et kuulata paavsti ja osa võtta traditsioonidest. Peale missat sõitis paavst autoga läbi rahvasumma ja meil õnnestus teda näha oma 5 meetri kauguselt. Et kui oleks käe välja sirutanud, oleks seda maailma kõige tähtsamat vaimulikku katsuda saanud.

Vatikani sisse saamine oli omamoodi reis. Kõigepealt peab läbima turvaväravad, siis veelkord ühed turvaväravad, kus kontrollitakse kotte. Kui kogemata alalt välja lähed, pead uuesti ootama, et saaksid läbida uued turvaväravad. Ja nii ka meil juhtus, kui tahtsime basiilika sisse piiluda. Seal uues järjekorras seistes juhtusime rääkima ühe kanadalasega, kes tegi oma Erasmust Prantsusmaal ja reisi üksinda Roomas. Nii me saime omale uue reisikaaslase, kes meiega järgmised kaks päeva Roomas kaasas käis.
Lõpuks astusime Püha Peetruse basiilikasse, mis on siiamaani kõige suurem kirik, mida ma näinud olen. Mitte ükski telefoni fotokas ei suuda seda kõike korraga pildile saada. Pea kuklas, kõndisime seal ringi ja tõmbasime sisse seda hoomamatut suurust ja ilu. Selle peab ise ära nägema, et aru saada, kui suur see tegelikult on.

See linn on ilus, aga väga turistikas. Juba aprillis olid tänavad täis turistidele mõeldud butiike, kerjuseid, igasugust tänavakunsti, katusealuseid, kus müüdu pudi-padi, mis linna üldpildi natuke räpaseks muudab. Aga sellegipoolest on see linna külastamist väärt!

Praha

Selles postituses kirjutan teile natuke sellest, milline on Praha linn. Kui keegi tahab sammud siia seada, siis sellest kirjutisest saab natuke aimu, milline see linn tegelikult välja näeb.

Just täpselt nii õnnelik olen ma praegu.
Pilt: Michael Nuzzo

Alustame algusest. Kui ma esimest korda pikemalt Prahast mõtlema jäin, siis ujus silme ette mingi kauge linn kuskil keset Euroopat, täis nõukaaegseid ehitisi ja katkiseid koledaid tänavaid. Kui ma lennukist väljusin ja esimese sõõmu Praha õhku sisse hingasin, siis kõik tundus nagu ikka - tavaline Euroopa. Mu ootused olid üsna neutraalsed, sest ma ei teinud väga palju eeltööd Praha kohta, ma ei lugenud ühtegi raamatut ega vaadanud ühtegi pilti. Võib olla alateadlikult sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin elada kõik üllatused läbi siin Prahas.

Pilt: Michael Nuzzo

See armas linn ületas kõik mu ootused. Erinevates värvides ning eri stiilides arhitektuuriga hooned ilmestavad ja ilustavad seda linna kõige paremini. Miski pole siin ühtlaselt hall, isegi Praha külje all asuvad kortermajade rajoonid on täis värve. Siin on midagi iga nurga peal - kohvik, galerii; väike puu- ja köögiviljade poekene, mis kangesti meenutab suvalist külapoodi maapiirkonnas, baar, pubi või hoopis maa-alune klubi. Kitsad tänavad, muinasjutuline vanalinn, kaunid pargid - kõik õhkab erilist vabaduse atmosfääri ja lõputu pidupäeva.

Praha asub mägisel maa-alal. Siin on väga künklik ning suurem osa vanalinnast asub kõrgendikul. Ka selles osas, kus mina elan, vahelduvad künkad madalmate aladega. Vaated kõrgemalt alla linnale on imelised, eriti praegu kevadel. Vahel ma lihtsalt seisatan ning vaatan või sulen silmad ja lasen kõigel sellel ilul endasse imbuda. 

Petrin. Pilt: Micahel Nuzzo

Minu lemmikud kohad selles linnas on pargid. Neid on siin väga palju ning on näha, et rohelistesse aladesse on palju investeeritud, sest need on väga hoolitsetud ning kaunid. Harrastusportlastele on sellised paigad nagu mekad, sest avarates parkides on väga hea sporti teha. Isegi sportimisrajatised on olemas. 

Üks eriline park on Petřín, mis on rajatud täpselt künka peale. Tippu saab kas mööda lahedaid teid uidates või vaguniga mööda väikest raudteed. Tipus võib nautida imelist vaadet või istuda välibaaris. Kevadel aga õitsevad seal kirsipuud.

Teine park on Letna park, mis asub samuti kõrgemal kesklinnast. Suurem park, kus asub hiiglaslik metronoom, mille all asub üks lahe klubi, kus toimuvad tihti vabaõhuüritused. Letna pargis on nn beer garden (õllepark?), mis on üks kõige populaarsemaid kohti, kus saab vabas õhus õlut juua. Samuti asub selles pargis tenniseväljak, mänguväljakud ja rulluisutamise ring.

Stromovka park on täis tiigikesi ja parte. Pilt: Micahel Nuzzo

Veel üks üllatavalt suur ja avar park on Stromovka ning ühikate taga asub selline mõnusalt suur metspark nimega Šarka-Lysolaje, kus saab ka matkata.

Pilt: Michael Nuzzo

Praha on natuke hipsterlik linn. Igal nädalavahetusel toimub siin väga palju erinevaid festivale - toit, muusika, kunst on siin inimestele väga südamelähedased. Eriti lahedad on tasuta muusikafestivalid parkides, kus pakutakse ka tänavatoitu. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et selliseid festivale võib ühel päeval olla lausa mitu. Kesklinnas asuvad aga erinevad pubid ja klubid. Mõni võib olla nii ära peidetud, et sa leiad selle üles ainult siis, kui sa tead täpselt, kus see asub. 

Näiteks underground baar Vzorkovna, mis kõnekeeles on Dog´s Bar (sest selles baaris elab üks armas kuldne retriiver). Sellel baaril ei ole mingit silti, ainult üks igav valge uks. Elav muusika ning kurgipurkidest õlu joomine on seal igaõhtune nähtus. Elav muusika on üldse väga tavaline, ka nädala sees võib leida palju erinevaid kohti, kus seda nautida.

Cross Club seest. Pilt: Internet

Ühed lahedad kohad on samuti klubid. Näiteks Cross Club, mille interjöör meenutab pigem vanametalli kokkuostu, kuid seda igati kunstilises mõttes. Hammasrattad, vedrud ja igasugused metalldetailid kaunistavad lage ja seinu. Või klubi Swim, kus reaalselt tantsitakse vanas basseinis. Letna pargis on vabaõhuklubi nimega Stalin, kus nädalavahetuseti muusikat mängitakse.

Praha on külastamist väärt kevadel, näiteks aprillis, siis on siin väga roheline ning kõik õitseb. Samuti pole siin siis väga palju turiste ning saab rahulikult kõike seda ilu nautida.

Ühte parki nimetatakse paabulinnupargiks ja seda põhjusega,
selles pargis jalutavad vabalt ringi paabulinnud.
Pilt: Michael Nuzzo

Letna pargi metronoom. Pilt: Internet

Üks asi, mis mind imestama paneb, on liiklus. See pole mitte lõunamaiselt kaootiline, vaid põhjamaiselt külm ja kalk. Sest autojuhid ei hooli, kas sa tahad üle tee minna või mitte. Teed ületades peab olema ülimalt tähelepanelik ja andma väga selgelt märku, et tahetakse teed ületada. Näiteks seistes niisama tee ääres, mis Eestis tähendaks, et sa tahad teed ületada, ei tehta sinust väljagi. Sa pead reaalselt jala üles tõstma ja hakkama sammu tegema. Trammidest ei räägikski, nendel on alati eesõigus.

Räägiks veel koertest, keda ma hinge kinni hoides olen jälginud. Ah et miks ma hinge kinni hoian? Sest nad jalutavad lihtsalt lahtiselt omaniku kõrval, ka kõige auto- ja rahvarohkematel tänavatel. See võib olla vähem kui üks sekund, kui koer hüppab autoteele ja teda enam ei ole. Aga tundub, et nad on nii hästi välja õpetatud, sest koeri võib leida igalt poolt - poed, kohvikud, restoranid, pargid, ühistransport. Koerakultuur on siin viisakas ja puhas. Tänavatel seisavad postid, mille küljes on paberist kotid koerte jaoks (ka keskkonnasõbralik lisaks kõigele!).

Nendel kahel pildil on karneval Prahas, mida korraldatakse märtsis. Karbeval tähistab viimast suurt söömaaega enne paastumist. Ja nad tõesti võtavad seda tõsiselt. Kõikidel on seljas kostüümid ja käiakse ringi toidukärudega ning loobitakse sardelle inimeste sekka. Samuti lauldakse ja tantsitakse, mängitakse pille.

Praha muinasjutulisus ilmneb eriti õhtuti, kui tühjavõitu tänavatel süüdatakse laternad ja vaikuses on kuulda ainult linnulaulu ja jõevulinat. On raske kirjeldada seda ilu ja tunnet, mis tekib kui kõnnid mööda neid tänavaid ja sildasid. Peab ise kaema tulema!

Pilt: Michael Nuzzo