Pahupidi

Ma olen Prahas elanud üks kuu ja kaks nädalat. Vahel ma unustan ära, et ma tegelikult elangi teises riigis ja see tunne sunnib mind igat hetke veelgi rohkem nautima. Siin viibitud aeg on olnud segane, õpetlik, rahutu, harjumatu ja uskumatult kiiresti mööduv.

Mulle tundub, et mõne asjaga ma ei harjugi ära. Näiteks raha, mis on Tšehhi kroon ja mida sa pead koguaeg sularahana kaasas kandma. Ma olen harjunud maksma kaardiga, kuid siin ei saa väikemates kohtades kaardiga maksta arvet, mis on alla 100kc (u 3.9 eurot) või ei saa kaardiga üldse maksta. Samuti on sularaha kupüürid suured (100, 200, 500, 1000, 2000), kuid osades kohtades nad ei taha väikeste arvete puhul 500-st nähagi. Samuti ei taheta suuri kupüüre väiksemateks vahetada. Tekib küsimus, et miks neil siis suured kupüürid üldse eksisteerivad? Ma pean lihtsalt ennast ümber harjutama ja käima ringi münte täis rahakotiga.

TOIT. Vahel ma lihtsalt tahan süüa eesti toitu. Musta leiba, kohukesi, kama, keefirit. Siin selliseid asju ei eksisteeri. Mulle väga ei meeldi toit, mida siin kooli campuses pakutakse. Liiga palju liha. Nad ei lisa praele juurde kunagi salatit, vaid see on alati lisatasu eest eraldi. Ja lõpuks ometi ma tunnen, et ma ei ole enam survival-modes, vaid mu köögis on nüüd olemas peaaegu kõik, mida vaja, et kokata. (Ainult ahi on puudu, krt).

REISID. Kui ei õpi, siis reisid või lähed välja. See on nagu mingi mantra, mille järgi siin Erasmuse tudengid elavad. Et ühikast välja saada, läksime ühel nädalavahetusel Katie´ga Viini. Neljatunnine rongireis, mis maksab 30 eurot, ja oledki kohal. Kondasime ringi, vahtisime põhilisi vaatamisväärsusi ja huvitavaid kohalikke kohti. Viinist ei saa lahkuda ilma "Luikede järve" balletita. Ja me maksime muidu kolmekohaliste numbritega piletite eest ainult 3 eurot!!!

Viinist leidsime ühe väga huvitava kunstniku - Friedensreich Hundertwasser, keda nimetatakse Viini Gaudiks. Sarnaselt Gaudile, oli ka tema väga looduslähedane ja tema stiil ning teosed on inspireeritud loodusest.

Mul õnnestus ISC grupiga korraldada üks reis rahvustvahelistele tudengitele. Reisisime Libereci ja ronisime Ještedi mäe otsa. Naljakas oli vaadata, kuidas inimesed, kes ei näe lund iga päev, olid sellest nii vaimustuses. Teisel päeval matkasime Cesky Raj rahvupargis 32 km kõige ilusamas looduses, ronisime mägede vahel ja nautisime üksteise seltskonda.

INIMESED. Ilmselt kõige tähtsam osa. Mul ei ole piisavalt sõnu, et kirjeldada neid, kellega ma olen kohtunud. Igaüks neist on õpetanud mulle midagi, rääkinud lugusid, jaganud kogemusi, sest igaüks, keda sa oma elu jooksul kohtad, teab midagi, mida sina ei tea. Alguses oli natuke raske, sest inimesi oli lihtsalt nii palju, kes äkki minu ellu tulid. Kuid elu tegi omad valikud ja ühel hetkel sai limiit täis. Ma tunnen, et inimesi, kellega nüüd suhtlen, võin varsti nimetada oma sõpradeks...

Pildid: mina, Katie