Praha

Selles postituses kirjutan teile natuke sellest, milline on Praha linn. Kui keegi tahab sammud siia seada, siis sellest kirjutisest saab natuke aimu, milline see linn tegelikult välja näeb.

Just täpselt nii õnnelik olen ma praegu.
Pilt: Michael Nuzzo

Alustame algusest. Kui ma esimest korda pikemalt Prahast mõtlema jäin, siis ujus silme ette mingi kauge linn kuskil keset Euroopat, täis nõukaaegseid ehitisi ja katkiseid koledaid tänavaid. Kui ma lennukist väljusin ja esimese sõõmu Praha õhku sisse hingasin, siis kõik tundus nagu ikka - tavaline Euroopa. Mu ootused olid üsna neutraalsed, sest ma ei teinud väga palju eeltööd Praha kohta, ma ei lugenud ühtegi raamatut ega vaadanud ühtegi pilti. Võib olla alateadlikult sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin elada kõik üllatused läbi siin Prahas.

Pilt: Michael Nuzzo

See armas linn ületas kõik mu ootused. Erinevates värvides ning eri stiilides arhitektuuriga hooned ilmestavad ja ilustavad seda linna kõige paremini. Miski pole siin ühtlaselt hall, isegi Praha külje all asuvad kortermajade rajoonid on täis värve. Siin on midagi iga nurga peal - kohvik, galerii; väike puu- ja köögiviljade poekene, mis kangesti meenutab suvalist külapoodi maapiirkonnas, baar, pubi või hoopis maa-alune klubi. Kitsad tänavad, muinasjutuline vanalinn, kaunid pargid - kõik õhkab erilist vabaduse atmosfääri ja lõputu pidupäeva.

Praha asub mägisel maa-alal. Siin on väga künklik ning suurem osa vanalinnast asub kõrgendikul. Ka selles osas, kus mina elan, vahelduvad künkad madalmate aladega. Vaated kõrgemalt alla linnale on imelised, eriti praegu kevadel. Vahel ma lihtsalt seisatan ning vaatan või sulen silmad ja lasen kõigel sellel ilul endasse imbuda. 

Petrin. Pilt: Micahel Nuzzo

Minu lemmikud kohad selles linnas on pargid. Neid on siin väga palju ning on näha, et rohelistesse aladesse on palju investeeritud, sest need on väga hoolitsetud ning kaunid. Harrastusportlastele on sellised paigad nagu mekad, sest avarates parkides on väga hea sporti teha. Isegi sportimisrajatised on olemas. 

Üks eriline park on Petřín, mis on rajatud täpselt künka peale. Tippu saab kas mööda lahedaid teid uidates või vaguniga mööda väikest raudteed. Tipus võib nautida imelist vaadet või istuda välibaaris. Kevadel aga õitsevad seal kirsipuud.

Teine park on Letna park, mis asub samuti kõrgemal kesklinnast. Suurem park, kus asub hiiglaslik metronoom, mille all asub üks lahe klubi, kus toimuvad tihti vabaõhuüritused. Letna pargis on nn beer garden (õllepark?), mis on üks kõige populaarsemaid kohti, kus saab vabas õhus õlut juua. Samuti asub selles pargis tenniseväljak, mänguväljakud ja rulluisutamise ring.

Stromovka park on täis tiigikesi ja parte. Pilt: Micahel Nuzzo

Veel üks üllatavalt suur ja avar park on Stromovka ning ühikate taga asub selline mõnusalt suur metspark nimega Šarka-Lysolaje, kus saab ka matkata.

Pilt: Michael Nuzzo

Praha on natuke hipsterlik linn. Igal nädalavahetusel toimub siin väga palju erinevaid festivale - toit, muusika, kunst on siin inimestele väga südamelähedased. Eriti lahedad on tasuta muusikafestivalid parkides, kus pakutakse ka tänavatoitu. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et selliseid festivale võib ühel päeval olla lausa mitu. Kesklinnas asuvad aga erinevad pubid ja klubid. Mõni võib olla nii ära peidetud, et sa leiad selle üles ainult siis, kui sa tead täpselt, kus see asub. 

Näiteks underground baar Vzorkovna, mis kõnekeeles on Dog´s Bar (sest selles baaris elab üks armas kuldne retriiver). Sellel baaril ei ole mingit silti, ainult üks igav valge uks. Elav muusika ning kurgipurkidest õlu joomine on seal igaõhtune nähtus. Elav muusika on üldse väga tavaline, ka nädala sees võib leida palju erinevaid kohti, kus seda nautida.

Cross Club seest. Pilt: Internet

Ühed lahedad kohad on samuti klubid. Näiteks Cross Club, mille interjöör meenutab pigem vanametalli kokkuostu, kuid seda igati kunstilises mõttes. Hammasrattad, vedrud ja igasugused metalldetailid kaunistavad lage ja seinu. Või klubi Swim, kus reaalselt tantsitakse vanas basseinis. Letna pargis on vabaõhuklubi nimega Stalin, kus nädalavahetuseti muusikat mängitakse.

Praha on külastamist väärt kevadel, näiteks aprillis, siis on siin väga roheline ning kõik õitseb. Samuti pole siin siis väga palju turiste ning saab rahulikult kõike seda ilu nautida.

Ühte parki nimetatakse paabulinnupargiks ja seda põhjusega,
selles pargis jalutavad vabalt ringi paabulinnud.
Pilt: Michael Nuzzo

Letna pargi metronoom. Pilt: Internet

Üks asi, mis mind imestama paneb, on liiklus. See pole mitte lõunamaiselt kaootiline, vaid põhjamaiselt külm ja kalk. Sest autojuhid ei hooli, kas sa tahad üle tee minna või mitte. Teed ületades peab olema ülimalt tähelepanelik ja andma väga selgelt märku, et tahetakse teed ületada. Näiteks seistes niisama tee ääres, mis Eestis tähendaks, et sa tahad teed ületada, ei tehta sinust väljagi. Sa pead reaalselt jala üles tõstma ja hakkama sammu tegema. Trammidest ei räägikski, nendel on alati eesõigus.

Räägiks veel koertest, keda ma hinge kinni hoides olen jälginud. Ah et miks ma hinge kinni hoian? Sest nad jalutavad lihtsalt lahtiselt omaniku kõrval, ka kõige auto- ja rahvarohkematel tänavatel. See võib olla vähem kui üks sekund, kui koer hüppab autoteele ja teda enam ei ole. Aga tundub, et nad on nii hästi välja õpetatud, sest koeri võib leida igalt poolt - poed, kohvikud, restoranid, pargid, ühistransport. Koerakultuur on siin viisakas ja puhas. Tänavatel seisavad postid, mille küljes on paberist kotid koerte jaoks (ka keskkonnasõbralik lisaks kõigele!).

Nendel kahel pildil on karneval Prahas, mida korraldatakse märtsis. Karbeval tähistab viimast suurt söömaaega enne paastumist. Ja nad tõesti võtavad seda tõsiselt. Kõikidel on seljas kostüümid ja käiakse ringi toidukärudega ning loobitakse sardelle inimeste sekka. Samuti lauldakse ja tantsitakse, mängitakse pille.

Praha muinasjutulisus ilmneb eriti õhtuti, kui tühjavõitu tänavatel süüdatakse laternad ja vaikuses on kuulda ainult linnulaulu ja jõevulinat. On raske kirjeldada seda ilu ja tunnet, mis tekib kui kõnnid mööda neid tänavaid ja sildasid. Peab ise kaema tulema!

Pilt: Michael Nuzzo

Keset segadust

Lause "Ma tulin siia õppima" ununeb kohe peale kahte esimest nädalat. Ma korrutasin seda lauset endale alguses pidevalt ja järgisin seda mantrat, kuid varsti sain aru, et õppimine on prioriteet ainult siis, kui mõni kodutöö või projekt peab tähtajaks valmis olema. Lause "Ma olen puhkusel" kõlab ju palju paremini, eks?

Erasmust peab võtma kui enesekasvamise laagrit. Sa õpid küll palju, kuid suurem osa sellest protsessist toimub sinus eneses. 

Sa õpid jagama tuba inimesega, kellele meeldib föönitada oma juukseid kell kaks öösel. Sa õpid mitte välja tegema mustadest nõudest, mis on köögis seisnud juba kolm viimast päeva. Sa õpid olema ainuke inimene, kes hoolitseb selle eest, et prügi saaks välja viidud ja et põrand oleks alati puhas. Sa õpid ütlema ei pidudele, sest järgmisel päeval on kontrolltöö (või õpid funktsioneerima vähese unega). Sa õpid olema üle väsimusest, sest sa magasid ainult neli tundi, ja siiski olema tunnis tähelepanelik. Sa õpid olema väga produktiivne ja tegema koolitööd nendel vähestel pühapäevadel, kui sul üllatuslikult plaane pole.

Ennekõike õpin ma olema iseseisev - emotsionaalselt, füüsiliselt, rahaliselt. Kõige selle tohuvabohu keskel õpin ma ennast kaotama, leidma ja kaotama uuesti. Ja kui vahel tunnengi ennast üksildasena siis võtan selle aja enda jaoks, mõtlen, sean asjad oma peas korda või helistan headele sõpradele või pereliikmetele, sest nemad teavad mind alati kõige paremini.

                                                                             * * * * *
Eelmisel nädalal toimus midagi väga toredat. Eesti toidu õhtu. Ema saatis mulle Eestist paki toiduga ja ma kokkasin huvlistele natuke tüüpilist eesti toitu. Menüüs oli mulgipuder sealihaga, kiluvõileivad, sprotid, tomati-kurgi-hapukooresalat, kass Artur, Kalevi kommid ja Vana Tallinn. Me kokkasime kaks tundi järjest ja tulemuseksoli väga palju toitu, täis kõhud ja naerul näod. Ma ei osanud seletada, mis on kilu, sest paljud ei teadnud inglise keelset sõna. Sakslased tundusid seda kala teadvat, kuid kreeklaste ja ameeriklaste jaoks oli see must maa. Samuti oli must leib nende jaoks väga veider, sest see oli reaalselt musta värvi ja paljud sellist leiba ei söö. Aga kass Artur kadus laualt 5 minutiga ja Kalevi kommidest suutsin vaid kolm tükki endale haarata.

Kuna Prahast on väga lihtne teha päevareise näiteks Saksamaale, siis ühe pühapäeval otustasime minna Dresdenisse. Saksamaa suuruselt neljas linn, mis on tuntud oma rohkete haljasalade poolest. Põhiliselt kõndisime kesklinnas, vaatasime hooneid ja nautisime karget kevadet. Kui aus olla, siis eelmisel öösel magasin ainult 20 minutit, niiet see reis oli ikka väga värskendav :P

 

 

Eelmisel nädalavahetusel toimus üks väga vinge ja minu jaoks siiamaani kõige lahedam matkareis Krkonoše mägedesse ehk Giant Mountains. Mäestik asub Tšehhi - Poola piiril.
Esimesel päeval sõitsime majutuskohta, mis oli väike kabiin mäeharjal. Seal sõime õhtust ja mängisime lauamänge. Esimene magamiskoht oli kõikide luksustega. Järgmisel hommikul alustasime kell 8 matkamist, et vallutada kõrgeim mäetipp Snežka ja minna järgmisesse mägimajakesse.
Põhiliselt matkasime ülesmäge, mis tõmbas jalad ikka päris kangeks. Kuid need vaated... Lihtsalt imelised. Lund oli väga palju, eriti mäetipus, kus puhus külm tuul ja telefoni sõnumihelin meenutas koguaeg, kus pool riigipiiri sa asud. Tippu saabudes avasime ühe tšehhiga õlud ja ütlemine, et peale raskeid saavutusi maitseb kõik palju paremini, pidas 100% paika.

Vaade tipust

Ühel pool on Poola ja teisel pool Tšehhi

 Teine mägimajake asus sõna otseses mõttes keset mägesid ja metsa. Sinna minek oli nagu matk läbi salapärase võlumaa. Teed kohati polnudki ning hakkas hämarduma. Äkki nägime kaugelt valgusekuma ja suitsuvinet. Majakeses ootas meid hea õhtusöök ja soe ahi. Seal puudus elekter ja vesi ja teadmine, et sul ei ole igapäevaseid mugavusi, lülitab sind hetkeks kõigest välja. Ma puhkasin oma keha ja meeli, eemal linnakärast kõige puhtamas looduses.  Meditatsioon keset loodust.

Meie magamistuba

Ma olen aru ssanud, et tšehhidele meeldib väga matkata ja mägedes suusatada. Me kohtasime päris palju inimesi, kes suusatasid lumise tee peal murdmaasuuskadega. Ma küsisin, et miks nad mägedes murdmaasuusakdega suusatavad ja Jakub selgitas, et neil on murdmaarajad küll olemas, kuid nad peavad ka kuidagi koju saama. Nad vahetavad uuemad suusad vanemate puusuuskade vastu välja ja sõidavad päeva lõppedes koju. Ja kõik matkarajad ja mäed on nädalavahetustel alati inimesi täis, sest mida muud sa ikka teed nii ilusa ilmaga, kui sul on võimalus mägedesse minna.

Järgmiste seiklusteni!