Rallilainel

 22.05.21 Ipsoni rallykuulekuse võistlus Keilas, kohtunik Vladislava Akimova

Täna oli üks tore päev, sest sai üle pika aja võistelda ja närvid pingule tõmmata. Panime ennast proovile RK1 klassis kahel rajal. Kuigi ma olen spordiga tegelenud ja võistelnud peaaegu terve oma elu (jah, ka inimeste spordis), siis iga kord rajale minnes tekib tunne nagu teeksime seda esimest korda. 

Esimene rada oli meie traditsioonide kohaselt soojendus (loe: natuke uimane ja veniv). Rada polnud raske, paar pööret, etteistumised ja koonused. Kuskil seal alguses tundus, et koeraga ei saanud hästi kontakti, ja üritas midagi head maast nuuskida. Miinused tulid osadel pööretel ja sellel imelikul "joodiku" sammu võttel. 96p/100

Teisel rajal olin mina palju enesekindlam ja see kandus üle ka koerale. Käskluseid ja käemärke andsin konkreetsemalt, koer kõndis väga hea tempoga ja pöörded olid suurepärased. Sellise vinge esitluse üldmulje jättis nii hea mulje, et punkte selle jaoks enam ei jätkunud ning seepärast kirjutati hindamislehele lisaks "Koerajuhile +10 punkti". Kokku 99p/100. 

Auhinnaks saime ühe toreda kondikujulise pasteeditordi koerale, mille ühe tüki Tessy endale sisse hingas ja see peaaegu kurku kinni jäi. (Pärast hekseldas seda veel laua pealt mõnuga). Igal juhul on meil mõlemal hea meel tagasi võistluslainel olla. Järgmisesse klassi (RK 2) lükati meid juba esimese raja tulemusega.

Old is gold

See kuldne koer, kes magades unistab endiselt kondisajust või omapea metsas uitamisest, sai mai alguses üksteist aastat vanaks. Karv küll pole enam nii kuldne, aga tema eksistents on puhas kuld. Vanad koerad on puhas kuld. Nad muutuvad ajaga iseteadlikumaks, julgemaks ja õrnemaks. Nad tunnevad oma parimaid inimesi nagu oma kümmet küünt, ja nad on lihtsalt maailma erakordseimad olevused. Mõned asjad aga ei muutu - toitu nähes, lähevad ta silmad suuremaks kui rosinad, ja kätte saades on toit sajandikuga kadunud, või kui on kuhugi minek, siis ta sätib ennast puuri istuma, või tuleb igal hommikul üles minu tuppa ja vaatab silma sellise näoga nagu poleks mitte kunagi süüa saanud, ja pistab oma külma nina mulle näkku. 

Sünnipäevaks sai Tessukas ikka parimat isetehtud rooga ja pehmeid mänguasju.

Rabas käisime ka