Täna osalesime Tako Open võistlusel, hüppe- ja agilityrajal, kohtunik meie armas Sveta.
Esimesel rajal hakkas siis peale... Slaalomis sai puterdatud ja päästetud. Et ta tunnelisse ei läheks ja teisest slaalomiväravast edasi ei jookseks. Haukumine ikka täiega hajutab tähelepanu (siinkohal pean ütlema vana hea väljendi "peata kana"). Tänu minu "ole vait" karjumisele saime edasi. Kuidagi aeglane siiski, 5 koht 9-st.
Teine rada läks ladusamalt. Kiire ja täpne - nagu professionaalid. Kuid mitte päris, haukumine rikub ju alati ära, kuid seekord mitte rada.
Kahe raja kokkuvõttes teine koht. Esimese koha sai minu trennikaaslane Katariina Chesteriga, kelle ajast lahutas meid ainult mõni sajandik...
