Täpselt kaks kuud on möödas meie viimasest võistlusest ning eile sai jälle sammud agilityplatsile seada.
Enne võistlust ostsin loomakliinikust Adaptil´i. Sprei, mis vähendab koera stressi ja aitab tal olukordadega kohaneda. Sellepärast, et ma olen tähele pannud, kuidas Tako hallis ei ole Tessyl kõige parem meeleolu - jahe, kõik puurid on tihedalt üksteise kõrval, koerad ja inimesed tõmblevad edasi-tagasi platsi ja ukse vahet ning kõik see tekitab väga stressirohke olukorra tundliku koera jaoks. Joostes annab see ka tunda, sest ta on aeglane ning väga ei keskendu.
Mnjah, hüpperajal see juhtuski. Täpsemalt minu viga, et ma liiga kiirustasin ning ei jälginud koera. Start oli hull minek, koer oli kiire ning väga valmis jooksma. Võib olla sellepärast ma olingi äksi täis, et tahtsin kohe kiiresti joosta. Ühe tõkke kaks korda võtmine ei aita kohe kindlasti...
Teine rada oli seejuures vastupidine. Koer tuiskas nagu torm ja meie jooks oli väga sujuv. Tegin nii nagu trennis õppisin, et jooksen kogu aeg, mitte ei jää seisma. Samas ei jookse ka eest ära, vaid pigem jookseme koos. Puhas ja kuues koht.
Viimane rada oli nagu eelmine ainult vahega, et natuke aeglasem ja tulemuseks teine koht. Võistlejaid oli midides 18 ja sealt kohta saada on ikka tõeline jõukatsumus.
Mulle meeldisid selle kohtuniku rajad. Need oli loogilised ja paraja pikkusega ning kui lõkse tähele panna ja rada õigesti planeerida, on tema rajad väga nauditavad.
Seekord mulle meeldis ka ettevalmistus jooksudeks. Enne igat rada jalutasime pikalt õues ja tegime koos Nopiga sooja, mitte ei istunud rahvast pungil hallis. Tulemustest selgub, et see meetod töötab koera jaoks palju paremini.
