Seesam, seesam, avane!

Iga kord, kui me Mariaga kuhugi pikemale matkale läheme, juhtub meil midagi naljakat või seekord....lihtsalt kummalist.

Laupäeval käisime Jussi matkarajal. Vihm jäi meie käiguks pilvede taha ning päike isegi paistis. Olime jõudnud paar kilomeetrit jalutada, kui ma esimese seene leidsin. Läksime sellest küll mööda, kuid järgmiste seenteni jõudes, ei suutnud ma neid sinna maha jätta. Võtsin taskust kilekoti ja hakkasin korjama. Ja oi kui palju neid seal oli. Üks suur seeneväli pärast vihma. Alguses Maria korjas seeni minu kotti, aga mida rohkem kukeseeni välja ilmus, seda õnnelikumaks muutus ka tema ja nii me siis korjasime seal järgmised tund aega seeni.

Edasi liikudes leidsime veel mustikad ja pohlad. Me olime seal nagu kaks õnnejunnis tiinekat, kes kilkasid ja rõõmustasid ja sõid kõiki metsaande otse peo pealt. 

Peale kümmet kilomeetrit ja peaaegu rohkem kui nelja tundi matkamist, jõudsime tagasi autoni. Maria hakkas autot võtmega lahti tegema, aga mis ei avanenud, oli auto. Me proovisime ja proovisime, aga tuli välja, et autovõtme patarei oli tühjaks saanud. Ja siis algas auto lukuaugu taga otsimine. Tänapäeva autod on tehtud ju nii 'stiilsed' ja siledad, et ühtki auku seal olla ei tohi. Isegi lukuauk ei ole enam nähtavas kohas. Ja me ei tea autodest ju peaaegu et mitte midagi. Esimene mõte oli, et nüüd algab mingi suurem päästeoperatsioon. Kõigepealt hakkasime guugeldama, aga levi polnud üldse. Helistasime Wolksvageni esindusse, sealt tuli vastuseks, et nemad ei tea, kus on lukuauk, ja hakkasid meile tehnikut saatma. Samal ajal proovisime võtit igasse väiksemasse avasse vajutada, et võib olla auto avaneb. Päästeingel oli minu tuttav automehaanik Taimar, kellele ma viimases hädas helistasin ja tema teadis kohe, kus on lukuauk. See oli peidus juhiukse käepidemel väikese klotsi all peidus, selle pidi lihtsalt võtmega lahti kangutama. Peale seda tuli veel auto kasutusjuhendist välja otsida, kuidas manuaalselt pagasnikut avada.

Kaks minutit enne vihma istusime õnnelikult autosse.

Comebäck

15.09.19 A-Koera Agilityvõistlus Maardus, kohtunik meie armas Sveta

Siin ta siis nüüd on. Uus postitus agility kohta. Ja seekord üks korralik tagasitulek meie poolt.

Täna jooksime radasid Maardu hallis. Vihma sadas lakkamatult, kuid see ei heidutanud üle pika aja hommikul enne kella kümmet ärgata, asjad pakkida, sinna samasse heasse halli minna ning seal üks sportlik hommikupoolik veeta.

Sveta rajad oma teada tuntud headuses olid ägedad. Ja iga jooks eelmisest aina kiirem.
Esimene jooks oli hüpperada, mis vaatamata kogu väljalastud aurule, tõi ikkagi väääikese ajavea. No nii väikese, et seda peab luubiga võistlusraamatust taga otsima. Aga neljas koht garanteeritud.

Peale seda rada ma mõtlesin, et kas vana hea Tessy on tagasi, või on tagasi Tessy, kes esimesel rajal kogu oma oskused mängu paneb ja järgmisted rajad niimoodi natuke loivates läbib.
Ma eksisin ja rängalt. Järgmisel rajal olin mina see, kes pidi kogu auru välja laskma, ja hingeldades veel viimase "Hopp" karjuma. See tõi meile kolmanda koha.

Ja siis veel viimane rada, kus ma mõtlesin küll, et millal see koer pidurid peale tõmbab. Ma ausõna ei jaksanud neid viimaseid tõkkeid enam öelda, vaid lasin tal lihtsalt joosta. Esimesed!

 

Autasustamisel tuli üllatuseks mulle, kui treener Sveta kallistades sõnas, et "Näete, kui hea treener teil on" ja see tõi naeratuse näole (ma luban, et sean sammud millalgi trenni suunas).
Koer oli ikka superheas vormis, võibolla sellepärast, et peale nii pikka pausi on tahtmine tagasi ja kõik tunudub jälle nii uus. Ja ammu pole juba adrenaliini laksu saanud. Piret ütles ka, et koeral oli kõik meeles ja teda isegi natuke häiris see, et mina natuke ebakindel olin. Aga ma pidin tegema kõik selleks, et kõik tõkked õigelt poolt ületatud saaks.

Või äkki oli edu saladuseks hoopis eilne käik metsas?!

Roooooma

Lihavõttepühad (või ükskõik millised pühad) tähendab alati seda, et ühikaruumides on vaikus ning alumise korruse pubi on tühi, sest kes see ikka ühe lisa puhkepäeva ühikas veeta tahab. Paljud kasutavad seda võimalust reisimiseks ja nii tegin ka mina. Kuna üks ameeriklane juba tegi ringreisi Itaalias, siis otsustasime, et saame kokku Roomas.

Nii palju o-tähti on pealkirjas tähendab seda, et kõik, mida me Roomas nägime, tõi meile ainult "ooooo" emotsioone. See linn on sõnuseletamatult kaunis.
Kaunis arhitektuuri poolest. Roomas on nii palju ajaloolisi ehitis, mis ikka veel püsti seisavad. Osad on küll kõvasti renoveeritud ja ümber tehtud, kuid siiski näitavad hästi välja Vana-Rooma ajastut.
Üks vägevamaid on kindlasti Foorum, mis kujutab endast terve linna varemeid. See on suur ala, kus on mitmed muuseumid ja pargid, mis vahelduvad väljakaevatud varemetega.
Kindlasti tuleb lugejatele silme ette Panteon ja muidugi Colosseum. Kui aus olla, siis Colosseum ei olnudki nii eriline, sellest on originaalselt säilinud vaid 30% ja ülejäänud on juurde ehitatud. Aga vähemalt on nüüd üks linnuke jälle kirjas.

Colosseum

Forum

Forum

Üks ilus suur valge hoone oli kunagine Veneetsia saatkond. See säras keset linna nagu poleeritud kristall.

Lihavõttepühade päeval käisime Vatikanis. Seal toimus Rooma paavst Franciscuse lihavõttepühade missa Püha Peetruse basiilika ees. Ja see oli hämmastav, kui palju inimesi oli kogunenud peaväljakule, et kuulata paavsti ja osa võtta traditsioonidest. Peale missat sõitis paavst autoga läbi rahvasumma ja meil õnnestus teda näha oma 5 meetri kauguselt. Et kui oleks käe välja sirutanud, oleks seda maailma kõige tähtsamat vaimulikku katsuda saanud.

Vatikani sisse saamine oli omamoodi reis. Kõigepealt peab läbima turvaväravad, siis veelkord ühed turvaväravad, kus kontrollitakse kotte. Kui kogemata alalt välja lähed, pead uuesti ootama, et saaksid läbida uued turvaväravad. Ja nii ka meil juhtus, kui tahtsime basiilika sisse piiluda. Seal uues järjekorras seistes juhtusime rääkima ühe kanadalasega, kes tegi oma Erasmust Prantsusmaal ja reisi üksinda Roomas. Nii me saime omale uue reisikaaslase, kes meiega järgmised kaks päeva Roomas kaasas käis.
Lõpuks astusime Püha Peetruse basiilikasse, mis on siiamaani kõige suurem kirik, mida ma näinud olen. Mitte ükski telefoni fotokas ei suuda seda kõike korraga pildile saada. Pea kuklas, kõndisime seal ringi ja tõmbasime sisse seda hoomamatut suurust ja ilu. Selle peab ise ära nägema, et aru saada, kui suur see tegelikult on.

See linn on ilus, aga väga turistikas. Juba aprillis olid tänavad täis turistidele mõeldud butiike, kerjuseid, igasugust tänavakunsti, katusealuseid, kus müüdu pudi-padi, mis linna üldpildi natuke räpaseks muudab. Aga sellegipoolest on see linna külastamist väärt!