08.08.15 Pärnu Agility Klubi võistlused Jõulumäel, kohtunik Minna Räsänen
Kirjutan natuke Pärnu võistlusest ka. Ütlen juba ära, et sellises konkurentsis võistlemisel kohti saada on vinge küll - meie võistlus sujus stabiilselt. Võib olla oli asi aga natuke ebaausates tingimustes...
Kohe peale maksisid avas taevas luugid valla ja tervelt 5 tundi järjest kallas vihma. Vahepeal kõvemalt, siis jälle vaiksemalt. Joosta väga kiiresti ei julgenud, sest maapind oli pidevast vihmast ja jooksmisest libe.
Kokku oli kolm agilityrada ja hüpperada.
Esimene rada oli lahedalt joostav ja kiire. Poomi hüppas koer küll üle, kuid seda kohtunik ei näinud. Kolmas koht.
Peale seda rada läksin istuma Janega ühte telki, täpselt poomi kõrvale. Nii et poomikontakte oli hästi näha. Ja no peaaegu iga neljas koer sellel rajal ja ka järgmisel rajal hüppas poomi üle. Kuid kohtunik käsi ei tõusnud mitte ühelgi korral. Viga oli ju ilmselge. Kohtunik ei vaevunud vist isegi liikuma lähemale, seisis muudkui ühe koha peale ja küünitas kikivarvul poomi poole, kui oli vaja.
Teisel rajal meie kontakti pani ta tähele, kuid aeg oli siin kõige parem.
Peale seda rada keegi vist midagi ütles talle, sest kohtunik hakkas rohkem platsil liikuma ja kontakte lähemalt uurima. Oli ka aeg.
Kolmandal rajal väike ajaviga, sest koer ei jooksnud enam nii kiiresti.
Hüpperada oli väga nipikas ja tore. Enne ühte tõket tõrkus, kuid kohtunik seal vist kätt ei tõstnudki, sest raamatus ilutseb null. Nojah, nii palju siis ausast võistlemisest.
Rajad olid iseenesest väga nurgelised ja sirget jooksmist oli vähe. Kuid kohtunik võiks ära õppida agility reeglid ja hakata platsil rohkem oma jalgu liigutama, sest mis kasu on võistlusest, kui ainuke inimene, kes peaks reegleid kõige paremini tundma, ja kelle ülesanne on õiglaselt ja erapooletult võistlust läbi viia, sohki teeb. Häbi!
Meil oli aga lõbus!
Kohe peale maksisid avas taevas luugid valla ja tervelt 5 tundi järjest kallas vihma. Vahepeal kõvemalt, siis jälle vaiksemalt. Joosta väga kiiresti ei julgenud, sest maapind oli pidevast vihmast ja jooksmisest libe.
Kokku oli kolm agilityrada ja hüpperada.
Esimene rada oli lahedalt joostav ja kiire. Poomi hüppas koer küll üle, kuid seda kohtunik ei näinud. Kolmas koht.
Peale seda rada läksin istuma Janega ühte telki, täpselt poomi kõrvale. Nii et poomikontakte oli hästi näha. Ja no peaaegu iga neljas koer sellel rajal ja ka järgmisel rajal hüppas poomi üle. Kuid kohtunik käsi ei tõusnud mitte ühelgi korral. Viga oli ju ilmselge. Kohtunik ei vaevunud vist isegi liikuma lähemale, seisis muudkui ühe koha peale ja küünitas kikivarvul poomi poole, kui oli vaja.
Teisel rajal meie kontakti pani ta tähele, kuid aeg oli siin kõige parem.
Peale seda rada keegi vist midagi ütles talle, sest kohtunik hakkas rohkem platsil liikuma ja kontakte lähemalt uurima. Oli ka aeg.
Kolmandal rajal väike ajaviga, sest koer ei jooksnud enam nii kiiresti.
Hüpperada oli väga nipikas ja tore. Enne ühte tõket tõrkus, kuid kohtunik seal vist kätt ei tõstnudki, sest raamatus ilutseb null. Nojah, nii palju siis ausast võistlemisest.
Rajad olid iseenesest väga nurgelised ja sirget jooksmist oli vähe. Kuid kohtunik võiks ära õppida agility reeglid ja hakata platsil rohkem oma jalgu liigutama, sest mis kasu on võistlusest, kui ainuke inimene, kes peaks reegleid kõige paremini tundma, ja kelle ülesanne on õiglaselt ja erapooletult võistlust läbi viia, sohki teeb. Häbi!
Meil oli aga lõbus!
