Suvelõpu võistlus Luigel möödus ilma vihmata ja väääga kiirelt. Nii kiirelt, et kahel rajal saigi kokku olla täpselt 85.52 sekundit.
Sellel võistlusel sain aru, et Tessy on tõesti oma passinime - väle sitikas - vääriline, sest hüpperajal tuiskas ta kiirusega 4.81 m/s. Mitte kunagi ajaloos pole A3 klassis Tessy nii kiiresti jooksnud. Kes vajab võrdlust, siis tavaliselt jäävad kiirused erinevatel radadel vahemikku 4.10 - 4.28 ja kiireimad koerad jooksevad kuni 5.6 m/s.
Rada oli hea ka, väga jooksev ja lahedate manöövritega. Enne starti koer kohe tõmbas stardi poole ja ma sain aru, et sellel rajal tuleb mul endal jalad kõhu alt välja tõmmata. Kiire koeraga on ikka nii hea joosta, kõik sujub ja... seda tunnet on kohe raske kirjeldada.
Agilityrada on alati aeglasem, kuid Tessy kohta ikka kiire. Poomi otsas ma kohe meelega peatusin ja kontrollisin teda, sest sellel rajal pidi andma endast kõik või mitte midagi. Kontrollimisest oli kasu, sest me saime puhta raja, kui mitte arvestada ajaviga 2.27 sekundit (uute reeglite järgi arvutatakse ideaalkiirus ja -aeg kõige kiirema koera tulemuste järgi).
Kokkuvõttes hõivasime teise koha RV poodiumil (neljanda ja kuuenda koha kokkuvõttes). Nii uhke tunne on olla kõikide sheltiede, püreneekate ja mudide vahel oma beaglega teine!!!
Välismaa kohtunikul oli karika üleandmisel jälle selline tore reaktioon, et "WOW, beagle. Something different". Erinevus rikastab!
