13.06.15 koertekool Tubli suvekarika II etapp
Jooksime kaks rada, mis sarnanesid pigem A1 raksusega.
Üritasin rõhku panna koera kiiruse arendamisele võistlussituatsioonis, mis ka õnnestus, sest teisel rajal hakkas ta kirusest niutsuma. Peaksin seda tegema kogu aeg, sest tegelikult on ta täiskiirusel kimades väga väga kiire.
Kaks puhast tõid meile esimese koha mini/midi klassis.
Tuesday, June 16, 2015
Kevadkoerus 2015
Kevadkoerus 2015 Saustinõmmel, 17.05.15
Pühapäeval oli aeg talveunest ärgata ja metsa orienteeruma minna, sest toimus Kevadkoerus, kus meil oli au osaleda juba kaheksandat korda.
Seekord oli tegu ikka korraliku koerusega - jooksime nii kõrvetava päikese käes raiesmikul, piltkaunites ürgmetsades ja karukoopas maa all.
Rajale minnes oli ootus suur, et kohe kindlasti leiame üles kõik punktid. Kuid nagu vanasõna ütleb - ära hõiska enne õhtut!
Esimese puntki otsimise peale kulus aega umbes poolt tundi. Esiteks oli kaarti raske lugeda, sest osasid teid ja maastikuid polnud kaardile üldse märgitudki. Niisiis me seal pusisime, jooksime läbi kõikvõimalikud teed ja lõpuks jõudsime esimesse ülesannete punkti. Kusjuures emme arvates olevat me sellest punktist juba enne mööda jooksnud, kuid miks me sinna ei läinud jääb siiamaani arusaamatuks. Ülesanne oli lihtne - koer pidi kõndima üle palgi.
Teisest punktist jooksime mööda. Selleni jõudes ootas meid ees kõle ja pime sissepääs maa-alusesse käiku, kust kostus mingi "koletise" möirgamist, kes ilmselt tahtis meid kohe nahka pista. Õnneks nii ei läinud, sest rõske õhuga täidetud tunnelist me puntki ei leidnudki. Vähemalt alguses mitte. Ma nägin, kuidas koer ka ei julgenud hääle lähenedes eriti edasi minna, ning me seadsime sammud tagasi valguse poole. Hääleni me muidugi jõudsime, mis oli tegelikult raadio ja vilkuv taskulamp. Pärast emme ikka jooksis tagasi pimedusse ja tõi punkti ära. See olevat kuhugi pimedasse ruumi seina külge riputatud. Prrrrrr!
Järgmisesse tegevuspunkti me õnneks niiväga ära ei eksinud. Ning see oli vana hea maiuse ülesanne, kus koer oli vaja panna joone taha ja siis lihapallid ükshaaval tema ette tuua. Eelmised koeruse on vist kõvasti Tessy´sse sisendanud, et lihapalle EI TOHI süüa, sest sellega ülesandega saime ideaalselt hakkama.
Üks vahepunkt oli pandud ägedasse kohta - suure üksiku mahalangenud puu otsa nii, et selle kättesaamiseks pidi mööda mullaseid juuri ronima. Koer ronis ka järgi ning mullane tipp saigi vallutatud.
Neljanda punkti nimi oli "Vesine värk" ning selge põhjusega, sest selleks, et punkti kätte saada, pidi ronima mööda nööri, mis oli paigutatud täpselt üle sopase ja ilmselt ka sügava vett täis kraavi. Puhtalt omaniku töö. Samal ajal, kui Tessy kaldal jalga puhkas ja ootas, millal mina sisse kukun, ronisin mööda nööri ja tõin punkti ära.
Vahepeal jõudsime jälle kaarti valesti lugeda, kuid lõpuks jõudsime ka eelviimasesse tegevuspunkti. Suurtest alustest pidi ehitama tee ühest punktist teise, koer ei tohtinud puudutada maad. Õnneks on Tessy vana rahu ise, sest ta ei teinud teist nägugi, kui mina teda ühelt plaadilt teisele tõstsin ja, higimull otsa ees, rada ehitasin.
Viimane punkt oli olnud juba ka eelmisel koerusel. Pallide viskamine ämbrisse. Kaks esimest läksid nagu niuhti ämbri sisse. Viimasel pallil on alati mingi needus ja ma jooksin enne kolm trahviringi, kui pall ämbrisse lendas. Muidugi oleks ma saanud ennast jooksmisest säästa, kui koer oskaks palli tuua.
Finisisse jõudes oli kõikide rõõm suur, sest korraldajad ütlesid, et nad oleks meile peaagu helistama hakanud, kuna arvasid, et oleme ennast metsa ära kaotanud. Selge see - olime ju metsas ringi mütanud 2 tundi ja 17 minutit. Kuid see kõik käibki ühe vahva Koeruse juurde - seiklus oma parima sõbraga, kes ei tõstnud pead ka peale kolme tundi põõnamist.
Järgmise koeruseni!
Järgmisesse tegevuspunkti me õnneks niiväga ära ei eksinud. Ning see oli vana hea maiuse ülesanne, kus koer oli vaja panna joone taha ja siis lihapallid ükshaaval tema ette tuua. Eelmised koeruse on vist kõvasti Tessy´sse sisendanud, et lihapalle EI TOHI süüa, sest sellega ülesandega saime ideaalselt hakkama.
Üks vahepunkt oli pandud ägedasse kohta - suure üksiku mahalangenud puu otsa nii, et selle kättesaamiseks pidi mööda mullaseid juuri ronima. Koer ronis ka järgi ning mullane tipp saigi vallutatud.
Neljanda punkti nimi oli "Vesine värk" ning selge põhjusega, sest selleks, et punkti kätte saada, pidi ronima mööda nööri, mis oli paigutatud täpselt üle sopase ja ilmselt ka sügava vett täis kraavi. Puhtalt omaniku töö. Samal ajal, kui Tessy kaldal jalga puhkas ja ootas, millal mina sisse kukun, ronisin mööda nööri ja tõin punkti ära.
Vahepeal jõudsime jälle kaarti valesti lugeda, kuid lõpuks jõudsime ka eelviimasesse tegevuspunkti. Suurtest alustest pidi ehitama tee ühest punktist teise, koer ei tohtinud puudutada maad. Õnneks on Tessy vana rahu ise, sest ta ei teinud teist nägugi, kui mina teda ühelt plaadilt teisele tõstsin ja, higimull otsa ees, rada ehitasin.
Viimane punkt oli olnud juba ka eelmisel koerusel. Pallide viskamine ämbrisse. Kaks esimest läksid nagu niuhti ämbri sisse. Viimasel pallil on alati mingi needus ja ma jooksin enne kolm trahviringi, kui pall ämbrisse lendas. Muidugi oleks ma saanud ennast jooksmisest säästa, kui koer oskaks palli tuua.
Finisisse jõudes oli kõikide rõõm suur, sest korraldajad ütlesid, et nad oleks meile peaagu helistama hakanud, kuna arvasid, et oleme ennast metsa ära kaotanud. Selge see - olime ju metsas ringi mütanud 2 tundi ja 17 minutit. Kuid see kõik käibki ühe vahva Koeruse juurde - seiklus oma parima sõbraga, kes ei tõstnud pead ka peale kolme tundi põõnamist.
Järgmise koeruseni!
Subscribe to:
Posts (Atom)