Saturday, May 22, 2021

Rallilainel

 22.05.21 Ipsoni rallykuulekuse võistlus Keilas, kohtunik Vladislava Akimova

Täna oli üks tore päev, sest sai üle pika aja võistelda ja närvid pingule tõmmata. Panime ennast proovile RK1 klassis kahel rajal. Kuigi ma olen spordiga tegelenud ja võistelnud peaaegu terve oma elu (jah, ka inimeste spordis), siis iga kord rajale minnes tekib tunne nagu teeksime seda esimest korda. 

Esimene rada oli meie traditsioonide kohaselt soojendus (loe: natuke uimane ja veniv). Rada polnud raske, paar pööret, etteistumised ja koonused. Kuskil seal alguses tundus, et koeraga ei saanud hästi kontakti, ja üritas midagi head maast nuuskida. Miinused tulid osadel pööretel ja sellel imelikul "joodiku" sammu võttel. 96p/100

Teisel rajal olin mina palju enesekindlam ja see kandus üle ka koerale. Käskluseid ja käemärke andsin konkreetsemalt, koer kõndis väga hea tempoga ja pöörded olid suurepärased. Sellise vinge esitluse üldmulje jättis nii hea mulje, et punkte selle jaoks enam ei jätkunud ning seepärast kirjutati hindamislehele lisaks "Koerajuhile +10 punkti". Kokku 99p/100. 


Auhinnaks saime ühe toreda kondikujulise pasteeditordi koerale, mille ühe tüki Tessy endale sisse hingas ja see peaaegu kurku kinni jäi. (Pärast hekseldas seda veel laua pealt mõnuga). Igal juhul on meil mõlemal hea meel tagasi võistluslainel olla. Järgmisesse klassi (RK 2) lükati meid juba esimese raja tulemusega.


Old is gold

See kuldne koer, kes magades unistab endiselt kondisajust või omapea metsas uitamisest, sai mai alguses üksteist aastat vanaks. Karv küll pole enam nii kuldne, aga tema eksistents on puhas kuld. Vanad koerad on puhas kuld. Nad muutuvad ajaga iseteadlikumaks, julgemaks ja õrnemaks. Nad tunnevad oma parimaid inimesi nagu oma kümmet küünt, ja nad on lihtsalt maailma erakordseimad olevused. Mõned asjad aga ei muutu - toitu nähes, lähevad ta silmad suuremaks kui rosinad, ja kätte saades on toit sajandikuga kadunud, või kui on kuhugi minek, siis ta sätib ennast puuri istuma, või tuleb igal hommikul üles minu tuppa ja vaatab silma sellise näoga nagu poleks mitte kunagi süüa saanud, ja pistab oma külma nina mulle näkku. 

Sünnipäevaks sai Tessukas ikka parimat isetehtud rooga ja pehmeid mänguasju.


Rabas käisime ka



Saturday, December 12, 2020

Uued rallid

Rallida saab teha ka ilma takistusteta. Alates septembrist tegeleme sellise alaga nagu rallikuulekus (ka Rally - O või RK). See ala sobib ideaalselt vanematele koertele, kes ei saa enam näiteks tegeleda agilityga. Seepärast ei imestanud ma, kui edasijõudnute trenni astudes leidsin eest ka agilityrahva, kellega sai aastaid koos radu joostud. Muidugi võivad ralliga tegeleda kõik, kellel ei ole kunagi eelnevalt olnud kokkupuuteid ühegi teise koerapsordialaga. Peaasi, et koer on kontaktne ja motiveeritud.

Koerajuht peab sildid selgeks õppima ja nimed õigetele käsklustele välja mõtlema ja koerale mõned uued elemendid selgeks õpetama. Agilitykoertele on see tegelikult väga lihtne ala, sest nad juba oskavad lugeda inimese kehakeelt ja käemärke.  Me käisime kaks esimest tundi algajatega koos ja kui treener Aet nägi, et viis korda järjest kõrvaletulemine on meile nii igav, saadeti meid edasijõudnute trenni, kus hakkasime kohe radasid õppima. Põhimõte on selline - püsti pannakse rada siltidega ja iga sildi juures peab tegema mingi harjutuse Rada käiakse eelnevalt koerata läbi ja õpitakse selgeks. Hindamine on punktipõhine. Kokku on neli klassi RK1 - RK4 ja igas klassis lähevad elemendid keerulisemaks.


12.12.2020 Topdog klubi mitteametlik rallykuulekuse võistlus Järvekülas

Täna käisime mitteametlikult võistlemas RK1 klassis. Ma olin juba vahepeal ära unustanud, mis tunne on võistelda. See tunne, kui stardijoonele astudes väike adrenaliinilaks sisse lööb.

Mulle jäi mulje, et esimene rada läks kuidagi venides. Hallis oli külm ja koeral oli ka ilmselt natuke külm, vahepeal nuuskis ka. Muidu oli ta kontaktne, aga natuke uimane. Aga hinnetelehte vaadates saime ainult kaks miinust - ühe nuuskimise eest ja teise selle eest, et ta istumise asemel lamama läks (98p/100-st).

Teine rada läks juba paremini, valmistasin koera ka paremini ette. Tessy kõndis hoopis tempokamalt ja mina olin kindlam oma käskudega. Üks miinus ikka tuli, kui ta peaaegu lamama läks. Sellel rajal olid punktid 99p/100-st.

Nii lihtne oligi. Kui autasustamiseks läks, siis nimesid välja hõigates vajus mul suu lahti, sest kaks esimest kohta olid meie. Kohtunik kommenteeris ka, et meie viimane sooritus oli suurepärane. See viis mind tagasi hetke, kui meile ühel A0 agilityvõistlusel "Tulevikulootuse" rosett kätte anti ja öeldi, et siit võib midagi suurt tulla :D. (Tsiteerides Aeti: "Mul on selline plaan, et suveks olete juba RK3 klassis!" Ma ei saa ei öelda, ma olen juba ammu koeraspordist sõltuvuses)

Sellest videost saate kõige parema ettekujutuse, mida ralli endast kujutab.




Rallikuulekus on ideaalne ajaveetmisviis koeraga. Ma tegelikult otsisingi midagi uut ja huvitavat, sest peale agility lõpetamist hakkas kodus igav. Nii koera kui koerajuhi ajud töötavad trennis täistuuridel ja peale trennist lahkumist on vahel tunne, et viskaks nüüd jalad seinale, kuigi füüsiliselt ei nõudnud see üldse suurt pingutust. Aga kõige põhilisem on see, et kogu protsess on FUN!

Niiet ruttu ruttu trenni! Rallikuulekusega tegelevad Tallinnas:

Rally - O koeraspordiklubi https://reelikapata.wixsite.com/rally-o

Koerus https://www.koerus.ee/rallikuulekus

Topdog koeraspordiklubi https://topdog.ee/rallikuulekus


Tuesday, September 1, 2020

Kõik, mis on vahepeal juhtunud

Ma üldse ei taha sellest postitusest mingit pikka ümberjutustust teha, aga kuna ma olen viimase kaheksa (!!!) kuu jooksul selle koha siin unarusse jätnud, siis peaks hakkama uuesti kõike kirja panema.

Vahepeal käis Tessy operatsioonil ning tal tõmmati välja üks ülemine hammas, mis oli pikka aega valu teinud. Pandi narkoosi ja kõik. Pärast koju tagasitulekut oli ta näljane nagu rott ning süües jäi ta peadpidi kaussi magama. Muidu on tervisega kõik korras. Natuke on keskelt paksenenud, aga see tuleb vanusega niikuinii ning trenni pole juba sada aastat teinud.

Viimane võistlus, kus käisime, toimuski eelmisel septembril. Pärast seda käisime kuni märtsini igal nädalal iseseisvalt trennis. Ikka järjepidevalt, sest sellise sõltuvuse nagu vastu agility õnneks mingit rohtu pole veel leitud.


Ahjaa, enne jõule oli veel üks võistlus. Vile korraldatud võistlus Maardus. Jooksime vist kaks rada ja ühel agilityrajal saime koha, aga seda enam ei mäleta, millisel. Mingi disklahv tuli ka.

                                        

                                        

Aastavahtuse veetsin oma lemmiklinnas Prahas






Aasta algus möödus rahulikult. Käisime Prantsusmaal suusatamas ja selliseid vaateid saabki ainult mägede otsast nautida. 


Eesti sünnipäeva tähistasime ka!



Siis tuli mingi hull matkaperiood nimega koroona. Sellel ajal me käisime metsas peaaegu et iga päev ning isegi siis veel ei saanud küllalt. Viru raba, Juminda poolsaar, Harku, Jussi, Viitna, Saku - kõik said läbi käidud.
                                                                            Viru raba



Harku

Kui seda pilti hoolikalt vaadata, siis siin näeb põtra, kes meile täiesti juhuslikult Aegviidus jalutades tee peal vastu kõndis. Jäi seisma, vahtis koeraga tõtt, kes nagu alati ei saanud mitte midagi aru, ega teinud piuksugi. Vahel ma ei mõista üldse, kas Tessy ikka näeb veel või mitte :P

Viitna

Juminda poolsaar - Majakivi 




Muidugi ei saa mööda minna minu ja Maria lemmikkohast Käsmust. Jalutasime 18 km, sest vähemaga me ei lepi ja kõik nurgatagused tuleb ikka üle vaadata. Meil oli kaasas GoPro kaamera ja sellega tulevad pildid omaette klassist. Nii lahedad!





Vahepeal Tessy ikka puhkas ka - imelikes ja mitte nii imelikes paikades
 
                                                Peal alaspidi
                                                                                                                                       
                                               Või mustapesukorvis

Suvel õppis Tessy midagi uut ka - SUP- laua peal hängimise


Ja siis jälle niisama lebotamas


Ja lõpuks naeratamas, sest suvi oli ütlemata tore :)

Sunday, August 30, 2020

Üle ja ümber Naissaare

Sellel suvel võtsime Mariaga ette kaks reisi Naissaarele - koertega ja koerteta, ühepäevase ja kahepäevase.

Naissaarele minekul peab teadma seda, et kui kruiis on 5,5 tundi pikk, siis 3 tundi sellest kulub edasi-tagasi sõitmisele. Jah, need igivanad laevakesed sõidavad seda 12 km poolteist tundi. Esimesel korral jäime natuke pika ninaga, kui saarele maabusime ja teada saime, et meil on seal aega olla kõigest kaks ja pool tundi... 

Selle ajaga jõudsime peaaegu läbi käia Lõunaraja ehk saare lõunapoolsema osa. Ujusime ka, mõnusas külmas karastavas merevees. Maria filmis GoProga mõned kaadrid ja need panime kokku väikeseks filmiks.








Esimesest korrast olime nii suures vaimustuses, et kuu aja pärast läksime tagasi ja võtsime telgi ka kaasa, aga koeri mitte. Meil oli aega nüüd piisavalt ja seekord me seiklesime läbi terve saare. Põhjarada, Keskrada ja Lõunarada said kõik tunda meie matkahingesid, higi ja naeru.
Naissaar on üks lahe koht. Loodus on Naissaarel väga vahelduv. Rannaäärsed rajad meenutavad kangesti Käsmut, põhja pool on metsad niiskemad ja sügavamad ning raja äärest leiab palju sõjaaegseid ehitisi, maa-aluseid punkreid ja maapealseid angaare.















Merevesi oli nüüd soojem ja päikeseloojangud on saartel alati nii maalilised.
Tagasisõit oli muidugi omaette tsirkus, sest pileti peal ei olnud kirjas, et see teeb vahepeatuse ka Aegnal. Nii me seal suurtes lainetes loksusime, tavapärase aja asemel kolm tundi. Eesti laevaliiklus väikesaarte vahel vajaks ühte reformi ühe toreda kiirema laeva näol...

Reisid olid aga vinged ja meenutamist väärt. Aitäh, Maria!