Sunday, February 7, 2016

Jäljetult kadunud

Niisiis. Mul oli isu millegi hea järele ning mis saab ikka parem olla kui üks hea päts karaskit. Mõeldud, tehtud. Isu oli suur ja sõin ära umbes veerandi sellest suhteliselt suurest karaskipätsist ning jätsin ülejäänud rätiku alla järgmisi sööjaid ootama.
...
Jõudsid koju ema ja õde ja tahtsid ka proovida, aga mida enam köögikapi peal polnud, oli karask. See suur, mahlane, hea hõrgutis. Maas polnud ühtegi jälge, ei purukübetki, taldriku peal olid ainult väikesed purud ja maas lebas käterätik. Koer lebas oma pesas ja vaatas meile üllatunud ilmel otsa. Tuli, nuusutas köögi üle ja... ainult kõht oli katsudes kõva.
Tema meistervargalikud oskused on lausa ülimuslikud mõõtmed omandanud. Vaikides saadakse kätte ka kõige kaugemas nurgas olev suur päts leiba ja kugistatakse see hääletult alla. Päriselt, see oli ikka suur küll.

Vahepeal oleme aga oma trikiga jõudnud porgandini. Väga vaimustuses sellest trikist ei olda..