Nobedad Sitikad

30.12.17 Aastalõpu paaride võistlus, Tako, kohtunik meie armas Sveta

2017. aasta viimane tore pingevaba võistlus Maardu hallis. (Hahaaa, okei, mitte nii pingevaba, kui ikka võistluseks läheb, siis....)
Meie paarilisteks rosinasilmne nobe Nopi ja minu lemmik koerainimene Maria.

Meie hullasime agilityradadel ja Nopi-Maria hüpekatel

Esimesed rajad - graatsiline karjatus päästis päeva
Mul on alati millegipärast nii, et kui me pole ammu aega agilityt teinud, võistlenud ja treeninud - kaua aega võib tähendada isegi 1-2 nädalat - siis ma oleks nagu esimest korda rajal. Mulle tuleb alati närv sisse. Raja õppimine tundus nii võõras tegevus. Ainult 12 takistust ja mingeid erilisi manöövreid teha polnud vaja, hüpekas tundus isegi keerulisem. :D Aga kui juba kord koeraga starti astud, siis tuleb see tuttav mõnus tunne tagasi. Me jooksime küll puhtalt, aga mis oleks üks võistlus ilma graatilise päästmiseta - vaadake videot ;) Nopi ja Maria koostöö sujus nagu õlitatult.

Teised rajad - 11+12
Meie 11 tõket sujusid tõrgeteta ja meie paariliste 12 tõket samuti.

Kokkuvõttes saime 24 paari seast neljanda koha nelja väljateenitud nulliga.

Paanikamaja 
Peale paaride võistlust sai veel nalja ja me osalesime võistlusel Pime Agility. Kõigepealt saadeti meid hallist koos koertega välja. Siis kutsuti sisse ja me õppisime ära raja, seejärel läksime uuesti välja. Meid hakati kutsuma ükshaaval koos koertega sisse. Kui raja jooksmiseks läks......, olid kõik numbrid kadunud. Ja suvalisi takistusi oli veel rajale juurde pandud. Ma ei mäletanud isegi esimest takistust. Aga õnneks valisin õige ja rada oli ka õigesti meeles. Sellel päeval oli Tessyl mingi värk nende tunnelitega, sest ta jooksis jälle ühest mööda. Neljas.

Paaride võistlusel osales ka beaglete poiste paar. Vasakult: Küpsis, Nopi, Tessy, Cooper

                                 Head vana aasta lõppu ja seiklusterohket uut aastat!

Suhkrulaks üks-kaks

01.04.17 Agilityvõistlus Maardus, Tako, kohtunik Inga Järv

Lähme natuke ajas tagasi ja vaatleme sündmust, mis eelnes laupäevasele võistlusele:
#1 Ma olen täiesti kindel, et ta ei teadnud, kus need värvilised komminööbid on. Ta lihtsalt nägi, et ma võtsin sealt ühe, ja sai aru, et seal on midagi söödavat.
#2 Never ever ära jäta koera lahti, kui lahkud kodust. Isegi kui tead, et ta ei tee midagi. You never know.
#3 Kodus tagasi. Pool kilo komme nahka pistetud. Ainuke märk sellest on sinised mokad ja maas vedelev tühi kauss. Ja väga solvunud väike vend.
#4 Kuidas ta seda tegi? Aastatepikkused kogemused ja ka kõige kõrgemad kõrgused on vallutatud.

Võistluspäev.
Esimene rada. Jooksis ja haukus nagu hull. Kiirus 4.28!!!! Võitlesime välja kolmanda koha 18st. Ägeee!
Teine rada. Ikka kiire. Peale poomi lendas pulk. 4/18.
Hüpekas. Juhtisin raske nurgaga tõkke peale halvasti ja jooksis mööda. DSQ. Järgmisel katsel lammutas üldse tõkke laiali :P.

Rajad vinged. Seltskond vinge. Tessy vinge. Karikas vinge. Tsau!

Peale seiklusi...

Jäljetult kadunud

Niisiis. Mul oli isu millegi hea järele ning mis saab ikka parem olla kui üks hea päts karaskit. Mõeldud, tehtud. Isu oli suur ja sõin ära umbes veerandi sellest suhteliselt suurest karaskipätsist ning jätsin ülejäänud rätiku alla järgmisi sööjaid ootama.
...
Jõudsid koju ema ja õde ja tahtsid ka proovida, aga mida enam köögikapi peal polnud, oli karask. See suur, mahlane, hea hõrgutis. Maas polnud ühtegi jälge, ei purukübetki, taldriku peal olid ainult väikesed purud ja maas lebas käterätik. Koer lebas oma pesas ja vaatas meile üllatunud ilmel otsa. Tuli, nuusutas köögi üle ja... ainult kõht oli katsudes kõva.
Tema meistervargalikud oskused on lausa ülimuslikud mõõtmed omandanud. Vaikides saadakse kätte ka kõige kaugemas nurgas olev suur päts leiba ja kugistatakse see hääletult alla. Päriselt, see oli ikka suur küll.

Vahepeal oleme aga oma trikiga jõudnud porgandini. Väga vaimustuses sellest trikist ei olda..

Kõige magusamas kohas

Jõulud on möödunud väga meeleolukalt. Kingisoovid on täitunud, koer tundis enda kingitused kohe ära, sorteeris need hunnikust välja ja rebis katki. Nagu alati sai ta ka nüüd kingiks kaks pehmet mängulooma, millest ühest jäi kümne minuti pärast järele üks katkine räbal.

Eriti tundis ta rõõmu ühe vahejuhtumi üle, mis täna maal toimus. Siin on üks sahver ja Tessy teab väga hästi, kus see asub ja mida seal hoitakse. Alati kui me siia maale jõuame, läheb ta otsejoones välisukse juurde, et tuppa saada ja loota, et ka sahvriuks on lahti. Imelik, sest maakodu asub kõige paksemate metsade keskel ja igal koeral oleks selle üle tohutult hea meel, et saab vabas looduses omapead ringi joosta. Aga mitte Tessy - üksnes toit defineerib tema elu. Õhtul, kui kõik olid lauda istunud, läks vanaisa sahvrisse midagi tooma. Tessy trumbiks on see, et ta on vaikne, ja teab täpselt, millal on õige aeg tegutseda. Vanaisa tuli sahvrist välja, pani ukse riivi ning kõik oli rahulik, kuni lihtalt keegi märkas, et koera ei ole oma tavapärasel kohal laua all. Vanaisa oli ta sahvrisse luku taha pannud. Seal ta siis oli, nautis mõned minutid suure lihakäntsaka seltsis, mille oli jõudnud poolenisti ära närida.Saba jalge vahel, läks ta otsejoones oma puuri. Kartuses, kuid täis kõhuga. Loodetavasti täitus ka tema jõulusoov.

HÄID PÜHI JA EDUKAT UUT AASTAT!

Täpselt nagu omanik

Täna oli metsas jalutades üks tore juhtum, mida ma lihtsalt pean siin jagama.

Jalutasin Sütiste metsas koeraga. Meile kõndisid vastu mees ja naine koos nooremapoolse husky´ga. Vastakuti sattudes jäime seisma, sest husky tiris ja tõmbas ja rapsis rihma otsas. Tasakesi nad nuusutasid ning kohe läks ka muidugi mänguks lahti, sest husky oli ju noor.

Ja nagu väga sageli seda küsitakse või lihtsalt küsimuse moodi mulle väidetakse, tegi seda ka see mees: 

"Ta on sul noor, jah?"

"Ei, ta on viie aastane,"vastasin tavaliselt, sest ma olen sellega juba nii harjunud.

"Viie aastane???!!!"

"Issand, ta näeb nii hea välja", vastas naine.

"Näeb tõesti väga nooruslik ja heas vormis välja"

Ja nagu möödaminnes ütles mees, et täpselt nagu omanik...

Läksin edasi, muie näol. Minu selja taga veel mõlemad ahheasid ja ohhetasid ja imestasid, et kas tõesti viie aastane.

THAT REALLY MADE MY DAY! :D

Seikluslik kohtumine jänesega

Käisime Tagadi koerteplatsil seikluspargis, kus on 15 takistust, et koera proovile panna.
Mina arvasin, et seikluspark on palju keerulisem, kuid Tessy suutis peaaegu kõik ilma suurema vaevata ära teha. Väljaarvatud pudelite bassein, kuhu koer ei julgenud algul sisse minna.
Sai joosta, hüpata, roomata, ronida. Takistuste tegemisel oli kasutatud heinapalle, autokumme, puupakke ja palju muud

Ühel hetkel, kui me seisime keset platsi. Jooksis täpselt minu jalgade juurest ja Tessy nina eest välkkiirelt metsa poole pruun jänes. Ma arvasin, et koer tormab kohe järgi, kuid suureks üllatuseks seisis ja niisama tuimalt nagu ennegi keset platsi ja vahtis ringi. Korra hakkas nuuskima, aga see oli pigem nagu tavaline "oo tsekkin ümbruse üle" nuuskimine.  

Toiduvargast vares ja Eikellegi Päev

Vile agility võistlus Viljandis, RV (HY/AG) ja ametlik AG rada, kohtunik Magnus Andkvist

Tänasel võistluspäeva juurde kuulub sõnasõnaliselt mõistetav ütlemine, et teoorias on alati kerge ja praktikas alati raske. Nii see oligi. Eemalt vaadates tundusid rajad käkitoena, kuid rada joostes ilmnesid paljud lõksud, mida õppides tähele ei pandud või loodeti koera nutikuse ja tarkuse peale.

Esimene rada oli rahvusvaheline hüpperada. Meie jooksime selle puhtalt ning mahtusime väga täpselt aega. Olin kohati ebakindel ja kontrollisin koera liialt, kuid tundus, et koer oli ise väga kindel.

Peale esimest rada läksime tagasi oma puuri juurde. Kõrvalt telgist võistleja tuli minuga ühtäkki rääkima ja seletas midagi varesest ja toidukarbist, ms minu puuri peal on,...õigemini OLI! Otsisin toidukarpi kõikidest võimalikest kohtadest, kuhu ma selle olin võinud panna. Pika otsimise peale hakkasin leppima faktiga, et vares oli toidukarbi noka vahele võtnud ja ilmselt maiustas juba kuskil kaugel lihakotlettidega. Siis märkasin keset suurt muruplatsi midagi muru sees ja see oli toidukarp, kaas kinni ja toitu täis. Hahhaa, vana vares ei saanudki sellest jagu. Küll aga õnnestus tal hiljem jagu saada kellegi saiapirukast, mille ta koos paberkotiga noka vahele võttis, siis maandus, võttis saia koti seest välja ja pani sellega vehkat. 

Tagasi agility juurde. Rahvusvaheline CACiAG rada sujus disklahvi meeleolus. Alguses ei saanud slaalomist minema, mida parandasime kaks korda ning siis läks tunneli asemel A peale. Üldse said kõikide midide peale tulemuse ainult kolm võistlejat ja üldse oli disklahvide arv A3-es meeletult suur.

Kolmas tavaline AG rada läks superhästi. Tessy kiirus ja aeg olid kõikide midide seast kõige paremad, kuid viiekas poomil oleks võinud olla olemata. Sellega saime kolmanda koha.

Pärast pildistasin kirsiõisi.

                                 

                                 

  

5 aastat toiduhullust

Eile, 4. aprillil, oli Tessy sünnipäev. Ta sai viie aastaseks. Siin peaks ütlema, et juba?
Suurt kingitust mul talle polnud, ainuke kingitus oligi õhtune trenn, kus ta jooksis nii, et mul oli hing vahepeal nööriga kaelas.
Ahjaa, kaks pehmet mänguasja toodi ka nagu alati - valge karu ja sinine koer.
Et võimendada pealkirja tähtsust, panen siia ühe video, mis näitab, milline see koer beagle tegelikult on :P Lõpuks võetakse kasutusele ikka abivahend tool. Täiega sitke tüüp peaks mainima.

Muhumaa

Nädalavahetuse veetsime Muhumaal, tuttava suvilas. Ilmad olid väga soojad ja päevad möödusid rattaga sõites, meres ujudes ning head toitu ja seltskonda nautides.

Kuid nagu saare nimigi ütleb, peab Muhumaal ju muhkusid ka saama (st ükskõik milline füüsiline mälestus Muhumaal käigust):

1) Ühelt rannaskäigult tulin tagasi ülepaistetanud huule ja ülespaistetanud kaelaga

2) Sadamas istudes jooksin tagasi paati, sest äkiline valu ja paistetus olid käe peal

3) Kolmest korrast peaks piisama, sest kolm on kohtu seadus

4)  Kuid ei, hommikul hambaid pestes pidin ehmatusest vee kurku tõmbama, sest sama valu tundsin teise käe peal 

5) MA VIHKAN HERILASI 

Käisime ka saare tipus, Tessy jooksis ennast hingetuks ja nautis päikeseloojanguid. Meie nautisime mitmetunnist kaatriga trippimist merel ja sulaselget vett keset Muhumaa laide.

 

 

 

 

 

 

 

 

                            
 

 

Koerad teevad nalja

Nad hauguvad...ja hauguvad...ja hauguvad. Selles videos peaks kostma ka linnuhäält, mille peale nii kõvat häält tehti, aga kahjuks on telefonikaamera halva kvaliteediga. Naljatilgad...

Otepääl puhkamas

Suvel on palju tegemisi olnud ja pole jõudnud blogi täita. Vahepeal käisime Otepääl ja nautisime ilusaid ilmasid järves, jalgrattal (ja jalgratta kõrval) ja metsas. Iga päev tegime ka triki- ja kontaktitrenni, mida me koos eriti nautisime.
Tessy pole vist elus nii palju jalgaratta kõrval jooksnud - iga päev 7 - 10 km. Pikim tiir sai tehtud Kekkose matkarajal 15 km. Kusjuures Tessy jooksis kogu aeg täiel kiirusel.
Ujumas sai ka käidud. Isegi ootamatult. Tessy kukkus pea ees madalalt sillalt vette. Nii juhtub, kui näljane koer partidele visatud saia järele küünitab.
Ühel õhtul aga otsustas Tessy kasside kaklusele vahele astuda ja ajas taga võõrast kassi. Pärast saime teada, et koer oli kurja kassi puu otsa kärutanud.

Peale 15km jooksmist...on põõnamine kõige mõnusam

Video, kuidas Tessy heinapallidel lippab (kõige parem on lõpp, kus ta lihtsalt ära kaob:))