2017. aasta viimane tore pingevaba võistlus Maardu hallis. (Hahaaa, okei, mitte nii pingevaba, kui ikka võistluseks läheb, siis....)
Meie paarilisteks rosinasilmne nobe Nopi ja minu lemmik koerainimene Maria.
Meie hullasime agilityradadel ja Nopi-Maria hüpekatel
Esimesed rajad - graatsiline karjatus päästis päeva
Mul on alati millegipärast nii, et kui me pole ammu aega agilityt teinud, võistlenud ja treeninud - kaua aega võib tähendada isegi 1-2 nädalat - siis ma oleks nagu esimest korda rajal. Mulle tuleb alati närv sisse. Raja õppimine tundus nii võõras tegevus. Ainult 12 takistust ja mingeid erilisi manöövreid teha polnud vaja, hüpekas tundus isegi keerulisem. :D Aga kui juba kord koeraga starti astud, siis tuleb see tuttav mõnus tunne tagasi. Me jooksime küll puhtalt, aga mis oleks üks võistlus ilma graatilise päästmiseta - vaadake videot ;) Nopi ja Maria koostöö sujus nagu õlitatult.
Teised rajad - 11+12
Meie 11 tõket sujusid tõrgeteta ja meie paariliste 12 tõket samuti.
Kokkuvõttes saime 24 paari seast neljanda koha nelja väljateenitud nulliga.
Paanikamaja
Peale paaride võistlust sai veel nalja ja me osalesime võistlusel Pime Agility. Kõigepealt saadeti meid hallist koos koertega välja. Siis kutsuti sisse ja me õppisime ära raja, seejärel läksime uuesti välja. Meid hakati kutsuma ükshaaval koos koertega sisse. Kui raja jooksmiseks läks......, olid kõik numbrid kadunud. Ja suvalisi takistusi oli veel rajale juurde pandud. Ma ei mäletanud isegi esimest takistust. Aga õnneks valisin õige ja rada oli ka õigesti meeles. Sellel päeval oli Tessyl mingi värk nende tunnelitega, sest ta jooksis jälle ühest mööda. Neljas.
 |
| Paaride võistlusel osales ka beaglete poiste paar. Vasakult: Küpsis, Nopi, Tessy, Cooper |
Head vana aasta lõppu ja seiklusterohket uut aastat!
