Vile agility võistlus Viljandis, RV (HY/AG) ja ametlik AG rada, kohtunik Magnus Andkvist
Tänasel võistluspäeva juurde kuulub sõnasõnaliselt mõistetav ütlemine, et teoorias on alati kerge ja praktikas alati raske. Nii see oligi. Eemalt vaadates tundusid rajad käkitoena, kuid rada joostes ilmnesid paljud lõksud, mida õppides tähele ei pandud või loodeti koera nutikuse ja tarkuse peale.
Esimene rada oli rahvusvaheline hüpperada. Meie jooksime selle puhtalt ning mahtusime väga täpselt aega. Olin kohati ebakindel ja kontrollisin koera liialt, kuid tundus, et koer oli ise väga kindel.
Peale esimest rada läksime tagasi oma puuri juurde. Kõrvalt telgist võistleja tuli minuga ühtäkki rääkima ja seletas midagi varesest ja toidukarbist, ms minu puuri peal on,...õigemini OLI! Otsisin toidukarpi kõikidest võimalikest kohtadest, kuhu ma selle olin võinud panna. Pika otsimise peale hakkasin leppima faktiga, et vares oli toidukarbi noka vahele võtnud ja ilmselt maiustas juba kuskil kaugel lihakotlettidega. Siis märkasin keset suurt muruplatsi midagi muru sees ja see oli toidukarp, kaas kinni ja toitu täis. Hahhaa, vana vares ei saanudki sellest jagu. Küll aga õnnestus tal hiljem jagu saada kellegi saiapirukast, mille ta koos paberkotiga noka vahele võttis, siis maandus, võttis saia koti seest välja ja pani sellega vehkat.
Tagasi agility juurde. Rahvusvaheline CACiAG rada sujus disklahvi meeleolus. Alguses ei saanud slaalomist minema, mida parandasime kaks korda ning siis läks tunneli asemel A peale. Üldse said kõikide midide peale tulemuse ainult kolm võistlejat ja üldse oli disklahvide arv A3-es meeletult suur.
Kolmas tavaline AG rada läks superhästi. Tessy kiirus ja aeg olid kõikide midide seast kõige paremad, kuid viiekas poomil oleks võinud olla olemata. Sellega saime kolmanda koha.
Pärast pildistasin kirsiõisi.
