Aastalõpp läheneb ja koos sellega ka üks aasta agilitys saab läbi. Mulle meeldis see aasta. Oleme sellel aastal palju saavutanud, saanud teada uusi nippe ja avastanud enda tugevaid ja nõrku külgi. Ääretult tänulik olen kõikidele kaasaelajatele ja muiduga meie armsale Svetale!
Täna nautisime viimast võistlust aastal 2014. Kohtunik Sveta. Meie paarilised olid Jane ja Kribu.
Esimese raja jooksime mõlemad ilusti puhtalt. Stardis oleks jälle enne luba jooksma hakanud, niiet sain tal jalast kinni haaratud. Aga kui jooksma sai, siis kimas täiega.
Teisel rajas said Jane ja Kribu disklahvi, sest Kribu armastab tunneleid rohkem kui midagi muud ja valesse auku ta lendaski. Meie jooksime võidukalt puhta raja lõpuni. 32-st paarist jäime 10. kohale.
Tore võistlus! Pärast jõime jõulujooki ja sõime maitsvaid küpsetisi.
13.12.14 Tako Open Agility võistlus, kohtunik Anne Tammiksalu
Kaks rada, mis möödusid kukesammul.
Rajad olid huvitavalt kummalised. Pikad tunnelid ja ainult üks kontaktpind A agilityradadel. Lihtsad olid.
Esimene rada oli kiire ja lihtne. Peale ühte tunnelit läks korraks meelest, kuhu edasi, kuid peale ühte pikka kaart läksime edasi.
Teisel rajal sai nõmedaks veaks slaalomist välja tulemine. Täpselt nii, et üks ots tuleb välja ja teine mitte. Kuskil koperdasin veel oma saabaste otsa nii, et üks saabas teise külge kinni jäi, ja oleksin peaaegu ninali lennanud. Kolmandast kohast jäi puudu puhas slaalom.
Aga koer kimas nagu väike kärbes. Teda oli lihtne juhtida ja lihtne joosts. Mulle meeldis.
Paar päeva enne seda sain kõne, et olen oodatud telesaatesse esinema. Rõõm oli oi kui suur, niiet hüppasin lausa keset tänavat porilompi.
Esinemise päev. Kõigepealt kutsuti meid kohale poolteist tundi varem. Soojendasin koera, istusime, soojendasin koera ja jälle ootasime. Nii see soojendamise-istumise kombo kestis, kuni mõistsin, et targem on koer rahule jätta, sest ta hakkas tüdimuse märke ilmutama. Saatetegijad vist ei mõista, et ka koer võib pikast ootamisest stressis olla ja õigel ajal võib olla ei tee üldse midagi.
Ootamise ajal oli mul võimalik vaadata, mis toimub saates enne mind. Sain vist väikese kreepsu, sest peale seda sai minu jaoks mõiste "saatevead" hoopis teistsuguse tähenduse.
Ma ei hakkagi seletama, millest, kuidas ja miks seal kõigest räägiti ja mida kuidas demonstreeriti. Sest suurem osa roppustest, täiesti mõttetust lobast ja kõvadest naerukrampidest on eetrisse lastud saatest ilmselgelt välja lõigatud.
Pole ka ime, miks on saate selgituses kirjas, et see ei ole soovitav alaealistele ja nõrganärvilistele.
Kui saate formaat ja sisu kõrvale jätta, läks meil suurepäraselt. Trikid tegime täpselt nii nagu olime harjutanud. Kõige rohkem meeldis saatejuhtidele lonkamise ja põmm trikk. Tessy ikka täige võlus kogu saatemeeskonna ära ja tõi stressirikasse keskkonda natuke rahustavat aurat. Mulle meeldis ja teinekordki näitaksime oma oskusi, aga siis juba natuke tsiviliseerituma sisuga saadetes :) Huvitav oli ka, sest nägin ära, kuidas telesaadet tehakse.
PS! Uksest sisse astudes vaatas mulle vastu Koit Toome, kes lahkesti autogrammi jagas ja kellele me paari trikki näitasime! Sellist inimest ei näe ju iga päev :P
22.11.14 Tako agility võistlus Maardus, kohtunik meie armas Sveta.
Kuna pole olnud mahti siia väga kirjutada, siis väga ei mäleta võistlusest.
Rajad olid nipikad.
Kaks esimest rada jooksime viiekatega.
Esimesel rajal, hüpperajal, saime viieka, sest alguses ma lihtsalt ei tõstnud kätt ja ta ei hüpanud valssides tõkkele.
Teine rada, agilityrada - slaalomisse minek peaks koeral nagu juba selge olema, kuid teise väravasse sisenemine näitab, et ega vist mitte.
Kolmanda jooksime puhtalt, viies koht.
Neljas meeldis mulle kõige rohkem. Koer oli kiire ja rada ka lihtne. Kolmas koht.
Karikat kätte andes ütles Sveta, et kolmas kohr nii tugevas konkurentsis on väga hea tulemus.
Olen rahul, sest missioon 'Poomi kontaktid' õnnestus. Samuti ei ühtegi disklahvi.
Facebookis kolades võib leida päris huitavaid artikleid ja lehti, kus kirjutatakse lemmikloomadest. Täna avastasin, et teisel novembril tähistatakse kokka oma lemmikloomale päeva. USA-s kõlab see National Cook for Your Pets Day. Rohkem tähistatakse seda vist Ameerikas. Sellel päeval saavad koerad ja kassid oma suu eriti magusaks ja kõhud eriti täis, sest seda päeva tähistavad inimesed panevad tööle oma pead ja käed, et lemmikloomadele valmiks eriti maitsev toit. Samas propageeritakse selle päevaga loomadele lihast toidu andmist. Ka koerad ja kassid peavad sööma liha, sest sealt saavad nad kõige paremini kätte oma valgud ja toitained omastatakse kõige paremini.
Mina valmistasin Tessyle hakklihast roa nimega "Kulista guljašši". Retsepti võtsin Arden Moore raamatust "Kokka ise koerale". See viis tal kindlasti keele alla!
Veel üks huvitav tähelepanek! Meie pilt on pandud Ristiku ristsõnaajakirja suurimasse ristsõnasse. Ilma minu teadmata muidugi.
Jällegi neli rada. Ja võistlejaid oli oi kui palju - 17 midi klassis.
Hüpperada puhas, viienda kohaga. Mulle meeldis, oli sujuv, kuid slaalomisse sisenemine võtab Tessyl aega maa ja ilm.
Agilityrada oli ka tore, kuni poomini, mille ta üle hüppas ja lühikese tunnelini peale slaalomit, millest ta välja tuli ja teiselt poolt sisse tormas. Kusjuures ma veel hüüdsin ja enne valelt poolt sisenemist ta vaatas mulle silma ja jäi seisma, kuid koer teeb ikka nii nagu heaks arvab...
Järgmisel rajal takistas nullirada jooksmast ikka seesama POOM. Seitsmes koht.
Järgmisel rajal oli poomikontakt puhas nagu kristallselge vesi. Aga kui ühte teeb, siis teist ei tee. Käpad ei puudutanud A kontakti. Ja nii ta läks. Üheksas koht.
Mulle meeldis, et Tessy kimas radadel täiega. Talle meeldis joosta kiiresti ja seda oli märgata.
Mulle EI meeldinud kontaktpinnad, mis lonkasid kahe käpaga. Need vajavad kõvasti harjutamist.
28.09.14 Tubli koertekooli suvekarika viies/viimane etapp
Jooksime kaks hüpperada. Aeglus oli võitnud kõiki koeri, sest ka teised koerad jooksid palju aeglasemalt kui muidu. Põhjuseks võis olla tormine ilm, mis Sveta sõnade kohaselt hirmutab koeri ja nad ei jookse kiiresti.
Mõlemad rajad läbisime puhtalt (eks ikka nii kiiresti kui võimalik).
Etapil saime esimese koha mini/midi klassis.
Kokkuvõttes napsasime järjekordselt teise koha karikasarjas.
Auhinnaks kuldne/hõbedane jooksutoss, mis meenutab, et agilitys peab jooksma kiiresti ja puhtalt kõrgete kohtade nimel.
Peale võistlust sõime kringlit ja jõime teed meie uue halli avamise auks
27.09.14 Agility Pluss võistlused Maardus, kohtunik Peteris Akimovs Meie esimene võistlus hallis sisehooajal. Jooksime neli rada. Rajad olid imelike nurkadega, kohati olid takistused imelikult liiga lähedal üksteisele ja need olid sobilikumad joosta võib olla aeglasematele koertele. Ma üldse imestan, kuidas maksi koerad hakkama said, sest vahepeal olid nurgad ikka väga eluohtlikud. Seda kõike võib võib olla õigustada sellega, et kohtunik pole ise agilityt jooksnud lausa 10 aastat... Sellegipoolest....
Esimese raja, hüpperaja, jooksime puhtalt. Saime kolmanda koha. Iga teine tõke oli tagant...
Teine rada oli agilityrada. Poomi ots ja tunnelid ots olid kuidagi väga lähestikku, vahe oli vist ainult 30cm. Poomi hüppas üle, kuigi tegin nii nagu trennis. Teine koht
Kolmas rada oli ka agilityrada. Poomiga ikka sama lugu. Muidu oli koer kiire ja mõnus. Ja esimene koht.
Neljas rada oli minu arvates täpselt sama nagu eelmised agilityrajad (väikese "liialdusega"). Peale A-takistust tuli tõke ja peale seda....MITTE MIDAGI. Sest minu ajukarvad närbusid ja mina ei saanud enam midagi aru. Mulle karjuti publikust "Tunnel" ja igasuguseid numbreid. Ainuke asi, mida ma suutsin vastata oli "Mida? Ma ei saa aru". Ja nii ma seal koos koeraga keerutasin ümber enda telje. Kuni peas käik pauk nagu kahurist ja ma otsejoones tunneli suunas tormasin. Kuid Tessy hakkas vist äkitselt tunneleid armastama, sest enne lõppu kappas tõkke asemel tunnelisse.
06.09.14 Kohalike koerte näitus ja Uue Maailma festival
Eile oli tore päev. Osalesime meie teisel näitusel. Kohalike koerte match show.
Esimeses ringis saime sinise lindi, kuid match showdel pole vist vägs vahet, mis värvi lindi saad. Ühtemoodi ilusad koerad on mõlemad, kes on ringis.
Peale esimest ringi oli meil aega maa ja ilm. Läksime sõbranna ja tema koeraga festivali vaatama. Tagasi tulles oli meil ajakava järgi veel tegelikult aega järgmise ringini. Kuid siis oli kõik juba toimunud. Välja oli kuulutatud parim koer. Kellegil hakkas vist igav, sest korraldajad olid ajakava ümber tõstnud. Niipalju siis näitusest, millest me ilma jäime. Õnneks oli kogu üritus tasuta, kuid korraldusega oleks võinud rohkem vaeva näha.
Koerus näitas agilityt, meie näitasime koos nendega.
Vähemalt saime koos toredalt koertega aega veeta!
30.08.14 Eesti meistrivõistlused agilitys Luigel, kohtunik Mirja Lapanja
Meie esimesed meistrikad olid väga edukad, andsmine endast parima igas liigutuses.
Jooksime ühe hüpperaja ja agilityraja, mille tulemuste summeerimisel kuulutati välja parimatest parimad. Kohale olid tulnud vist enamus A3-e võistlejaid
Rajad olid küllaltki keerulised ja raskete slaalomisse sisenemise nurkadega.
Esimesena jooksime hüpperaja. Raja jooksime puhtalt. Ainult tunnelist tuli suure kaarega mööda ja minu kutsumise peale tuli õige augu juurde tagasi. Ja peale slaalomit unustasin korraks raja ära. Õnneks tänu toredatele kaasaelajatele, kes karjusid "tunnel", sain aru, kuhu peab edasi jooksma. Vaatamata sellele, et ajaviga oli üle viie sekundi, olen rahul koera esinemisega, kuigi mina tundsin igat oma südamelööki.
Teine rada oli agilityrada. Juba stardis nägin, et koer on natuke liimist lahti. Muudkui haugub ja on vääga aeglane, kuigi ma enne starti ta üles kütsin. Slaalomisse sisenemisel tuli puterdamine, sest nurk oli peale A-takistust väga "terav". Ja kuigi poomi tegin ka nii nagu trennist, suutis ta selle ikka üle hüpata. Natuke vihaseks ajab küll, kui ühel rajal on koer ühes meeleolus ja teisel rajal juba teistsugune :P
Mul on väga hea meel, et meie sooritused nii hästi möödusid. Neljas koht neljateistkümnest näitab, et me oleme teinud väga head tööd. Arenguruumi on veel ja alati saab veelgi paremini.
Suured tänud minu treenerile Svetale, kelle julgustavad sõnad mind alati aitavad ja tänan KÕIKI fänne ilma kelleta ei saagi selliseid üritusi läbi viia. Järgmisel aastal uue hooga!
23.08.14 Aktiiv agility võistlus Saaremaal Kuressaares, kohtunik Inga Järv
Rajad olid ühed parajad pähklid, täielikud vastandid Pärnu võistluse radadele.
Hüpperajal oli küll koeral suur kiirus, kuid see ei aita veelgi kiiremate koerte vastu. Slaalomisse sisenes imelikult, pidin parandama.
Siis läks taevas mustaks, müristas ja lõi välku täpselt pea kohal. Kui minide ajal veel pilved kogunesid, siis täpselt midide ajaks olid taevaluugid lahti löödud ja vihma kallas kui oavarrest. Meid see õnneks ei heidutanud ja Tessy tegi seni agilityrajal A3-s vist oma parima aja parima kiirusega 3.97 m/s. Ta tuiskas nagu tuul, kuid kahjuks tuiskas poomilt üle. Teine koht.
Teine rada oli ka jooksev ja uskumatult kiire, kiirus 3.95. Jällegi ei kannatanud midide ajaks vihma kinni hoida ja me jooksime veelgi suurema vihma käes kui eelmisel rajal. Selle rajal jäi meil ainult kaks sekundit tsempionitiitlist puudu. Teine koht.
Mulle tegi tohutult rõõmu koera kiirus ja teotahetlisus, mida ma päikeseliste päevadega eriti ei täheldanud. Ja no Saaremaalt ei saa lahkuda lahedate auhindadega - puust lõikelaud, mille peal oli medal ja suur puust keerlev tuulik. Auhindadest, mis kapi peale seisavad on kohe nähe, et käisime Saaremaal.
Nüüd ootame põnevusega nädalavahetust :)
17.08.14 Tubli Koertekooli Suvekarika IV etapp, kohtunik meie armas Sveta
Kaks hüpperada, üks rada oli EM kohtuniku Mirja Lapanja rada. Seega saime tema käekirjaga tutvuda ja tema radu harjutada. Mõlemad jooksime puhtalt. Koer oli üle pika aja nagu välk, sest ilmselgelt oli tema ilm - mitte kuum, vaid mõnusalt jahe. Esimene koht ja hulgaliselt karikapunkte.
Esmaspäeval trennis tuiskas ka nagu tuul, ei jõudnud järgigi
Mängimine võib olla ohtlik tegevus. Eriti siis, kui minul on samal ajal käsil ka mingi muu tegevus peale koeraga mängimise. Koer tuleb selja tagant pulgaga. Viskan pulka, kuid virutan selle hoopis kogemata koerale vastu silma. Vot nii. Silm läks paiste ja kolmas silmalaug tuli välja. Eelmine kord oli samamoodi ja ka täpselt enne Pärnu võistluseid. Aga paraneb, täna on juba parem. Ma loodan, et see halb õnnetus nüüd "harjumuseks" ei kujune :S
Täna oli meil tore päev. Võtsime osa heategevusorganisatsiooni Minu Unistuste Päeva ja lastehaigla korraldatud üritusel (koerteshow), mis oli suunatud haiglas viibivatele lastele. Näitasime agilityt, trikke ja lõbustasime lapsi. Lastele meeldis Tessy väga, kõik muudkui küsisid, katsusid ja sügasid. Koertele toodi ka torti, mis oli kõige uhkem koerte tort, mida ma näinud olen. Tessy pani iga tüki ühe ampsuga nahka. Sattusime ka Suvereporterisse ja Aktuaalsesse Kaamerasse.
Tegime head ja tunne on ka nüüd hea!
03.08.14 A-Koer agility võistlus Veskimetsas, kohtunik Pertti Siimes
Kohe peale Muhumaad kihutasime Tallinnasse võistlema.
Sellelt võistluselt saime igast värvist ühe medali ja mitte ühtegi vigadega rada.
Kolm agilityrada, mille jooksime, olid lihtsad ja väga head rajad. Sellel võistlusel vahepeal mõtlesin, et kas ma olen ikka õiges klassis? Tõesti oli palju sirget jooksmist ja üsna lihtsad manöövrite kombinatsioonid.
Esimesel rajal saime esimese koha. Null viga. Peale seda rada ma hõiskasin, sest arvasin, et nüüd on käes EST AG CH tiitel, kuid hõiskasin enne õhtut, sest tegelikult on vaja veel üks esimene koht kuskilt välja pigistada.
Teine rada teine koht ja kolmas rada kolmas koht. Kõik puhtad.
Päev ongi korda läinud!
Nädalavahetuse veetsime Muhumaal, tuttava suvilas. Ilmad olid väga soojad ja päevad möödusid rattaga sõites, meres ujudes ning head toitu ja seltskonda nautides.
Kuid nagu saare nimigi ütleb, peab Muhumaal ju muhkusid ka saama (st ükskõik milline füüsiline mälestus Muhumaal käigust):
1) Ühelt rannaskäigult tulin tagasi ülepaistetanud huule ja ülespaistetanud kaelaga
2) Sadamas istudes jooksin tagasi paati, sest äkiline valu ja paistetus olid käe peal
3) Kolmest korrast peaks piisama, sest kolm on kohtu seadus
4) Kuid ei, hommikul hambaid pestes pidin ehmatusest vee kurku tõmbama, sest sama valu tundsin teise käe peal
5) MA VIHKAN HERILASI
Käisime ka saare tipus, Tessy jooksis ennast hingetuks ja nautis päikeseloojanguid. Meie nautisime mitmetunnist kaatriga trippimist merel ja sulaselget vett keset Muhumaa laide.
19.07.14 Saarlaste Agilityklubi võistlus Mustjalas Saaremaal, kohtunik meie armas Sveta.
Meie nö esimene välisvõistlus (loe: väljaspool "Eesti mandrit") toimus Saaremaal. Ilm oli nagu lõunamaal ja kõrvetas mõnusalt selja ära. Koerale mõjus ka päike nagu alati, kuid selle vastu aitas külm vesi pähe. Minu käsklused rajal ei olnud nagu hane selga vesi, sest meie esimene Saaremaal käik lõppes väga, väga edukalt.
Naljakas ja imelik oli see, et peale esimese raja õppimist - see oli hüpperada - tulid paljud (isegi kõik) rajalt ära sõnadega: "K****, rada juba ammu meelest läinud" või "Appi, kui raske rada" ja "See küll enam A3 ei ole". Selle põhjuseks olid kolm pikka tunnelist, mis haigutasid paralleelselt keset väljakut, tõkked ümber. Kuid A3 võlu seisnebki ju selles, et enam raskemaks minna ei saa, vaid tehaksegi huvitavaid ja trikikaid radu.... Meie jooksime viiekaga, sest koer otsustas tunnelist välja tulla. Kusjuures igas klassis sai tulemuse ainult 3 koera. Meie saime teise koha.
Teine rada (agilityrada) seejuures oli väga kerge, täpselt kiirete koerte rada. Viiekatest ei pääse vist ühelgi võistlusel, sest slaalomis juhtisin liiga palju ja ei läinud sisse. Lõpus ma ei teagi miks vahetasin enne kahte viimast tõket kätt ja tegin tagantlõikamist. Mingi lühis tekkis vist. Teine koht ikkagi.
Kolmas rada oli minu lemmik. Mulle kohe meeldis juhtida head kiiret koera, kes ühtegi viga ei tee. Poomi peale, mis oli astetud kahe tunneli vahele, jooksis ilusti. Nulliga neljas koht.
Neljas agilityrada oli kõige parema ajaga ja samuti puhas. NO more comments. Teine koht.
Mulle meeldis, et nendel radadel sain ma kasutada just hiljuti trennis õpitud uusi manöövreid ja nippe. Koer ei väsinudki eriti ära, vaatamata päikesele, mis lõõskas selgest taevast.
Selle päeva kirss tordil oli meie kroonimine Saaremaa Agilitykäpaks 2014, mille teadaanne minuni tegelikult alles eile jõudis. Nüüd ootame kodus põnevusega oma auhindu.
Ahja muide, Saaremaal on vist alati väga omamoodi ilusad medalid. Puust käsitsi tehtud. Üka puust kont oli eriti äge, mille ühel pool oli kirjas "Lähen koeraga trenni" ja teisel pool "Tulen koeraga trennist"
Tänud korraldajatele, kohtunikule ja alati toredale seltskonnale!
Jooksime kaks agilityrada.
Esimene agilityrada oli pärit Prantsusmaa meistrivõistlustelt ja raja algus tekitas palju segadust. Kuidas juhtida? Kõik proovisime ühte manöövrit, mis oli tegelikult vale. Lõpuks sekkus Sveta (kuigi ta oli kohtunik) ja näitas õiget. Kellele aitas, kes tegi enda moodi....
Jooksime puhtalt. Rada ise oli tõesti tähtsate võistluste vääriline.
Teine rada oli lihtsam, kiire ja joostav. Ka puhas.
Tessy oli täis kiirust ja motivatsiooni, saime esimese koha mini/midi klassis.
15.06.14 Pärnu Agility Klubi agility võistlus Jõulumäel, kohtunik Jurate Miliunaite
Pärnus on alati tore käia, eriti kui seal toimuvad võistlused, ilm on seal alati ilus. Sellel võistlusel oli ka korraldus SUPER, selline võiks olla IGAL võistlusel. Alguses jooksevad minid/midid kõik rajad, siis on makside kord. Säästab aega ja energiat.
Jooksime 4 rada (3 AG ja HY) ja ma saan olla jälle väga uhke meie üle. MITTE ühtegi disklahvi.
Ainukesed viiekad tulid teisel rajal, kui ta A peal pidurdas ja üle hüppas, ja kolmandal rajal, kui ma lõpusirgel kiirendasin ja koer suurest hoost tagumiste jalgadega pulga maha ajas.
Esimene rada puhas ja teine koht, kõikidel teistel radadel neljas koht.
Ma ei väsi kordamast, et kiirus on see, millega me alla jääme. Küsiksin ka koera käest, et kuhu jääb kõik tema kiirus võistlustel. Trennis küll tuiskab nagu tuul, aga võistlustel teeb aeglast galoppi ja mina üritan liduda võimalikult kiiresti, et ta mulle järgi jookseks.
Sveta tegi ettepaneku proovida anda enne sooritust mingit energiat andvat ainet (glükoositabletid vms), et tal oleks plahvatuslik jõud tugevam. Pole selle peale tulnudki, peab proovima.
Aga nüüd trenni, harjutame radasid nii, et ei tuleks isegi viiekaid!
06.08.14 Agility (RV) A-Koer Veskimetsas, kohtunik Nalle Jansson
Viimasest rahvusvahelisest võistlusest on nii palju aega möödas, et otsustasin uuesti käppa proovida. Osalejaid seekord nii palju ei olnudki, kui ma ootasin. Ilm oli mõnusalt soe ja päike küttis vihmast märjaks jäänud maad. Kohtunik oli jällegi suurepärane, tema rajad olid joostavad ja ilma suuremate lõksudeta.
Esimeseks rajaks jooksime tavalise agilityraja. No ja kuhu see poom siis jääb!? Ikka 5kp. ülehüppamise eest. Muidu jooksis kiiresti, isegi väga.
RV võistluse esimene rada oli hüpperada. Inimesed muutusid kohe murelikemaks raja õppimisel ja ohkamist oli rohkem, tähtis võistlus siiski. Ilma viiekateta ei saa vist üheltki rajalt lahkuda, sest koer jooksis tunnelist väljumisel ühest tõkkest mööda. Mina tormasin päästma.
Teine rada, millel anti välja ka CACiAG, läks meil puhtalt ja hästi. Poomi pidurdasin nii et vähe polnud. Selle tiitlini me ikka veel ei jõudnud, sest saime viienda koha.
Peab ütlema, et sellistel võistlustel loeb kolm asja - kiirus, kiirus ja kiirus. Me võime teha küll puhtalt ja täpselt, kuid mida aeg edasi, seda kiiremaks muutuvad isegi kiired koerad. Peame ka kiirust lisama... Kuid meie trump on koostöö ja sõnakuulelikkus ja selle kallal me ka tööd teeme.
Kahe raja arvestuses saime auhinnalise teise koha, kena karika ja hiiglasuure toidutünni. Püüdleme ikka kõrgemale!
Koos suve algusaega on kätte jõudnud ka suvekarika algus. Esimesel juunil toimus väike võistlus, mis oli esimeseks etapiks.
Kuigi Svetat ei olnud, olime kõik ise kohtunikud ja hindamine oli minu arvates liiga subjektiivne (kas hüppas poomi üle või mitte?). Sellest hoolimata kulges võistlus ilusti ilma suuremate takistusteta.
Esimesel rajal hakkas Tessy enne slaalomit haukuma ja ei sisenenud korralikult. Ülejäänud rada oli puhas.
Teisel rajal ei olnud probleem mitte slaalomi, vaid jälle meie vana sõbra Poomiga.
Mini/midi klassis saime kolmanda koha (see võib olla ka vaieldav :P)
Loodan, et saame osaleda kõikidel etappidel
Täna toimus Shnelli pargis üle pika aja beaglete kokkusaamine, kuhu tuli kohale, uskuge või mitte, lausa 22 beaglet. Ma võin natukene eksida, sest vahepeal läks silme eest nii laiguliseks (loe kirjuks), et lugemine läks sassi. Kohal olid meie tuttavatest Tessy parim sõbranna Betti, agility - Küpsis ja agility - Britni, Jimmy, Aadu, Jack, Happy, õde Mirtel, Jessy, Emma, Gisela ja veel teisigi, kelle nimesid ma ei mäleta. Koerad jooksid, pidasid duelle, tegid trikke, vihmashamakate ajal püherdasid mudas ja nautisid koosolemist.
.jpg)
