Viimasest rahvusvahelisest võistlusest on nii palju aega möödas, et otsustasin uuesti käppa proovida. Osalejaid seekord nii palju ei olnudki, kui ma ootasin. Ilm oli mõnusalt soe ja päike küttis vihmast märjaks jäänud maad. Kohtunik oli jällegi suurepärane, tema rajad olid joostavad ja ilma suuremate lõksudeta.
Esimeseks rajaks jooksime tavalise agilityraja. No ja kuhu see poom siis jääb!? Ikka 5kp. ülehüppamise eest. Muidu jooksis kiiresti, isegi väga.
RV võistluse esimene rada oli hüpperada. Inimesed muutusid kohe murelikemaks raja õppimisel ja ohkamist oli rohkem, tähtis võistlus siiski. Ilma viiekateta ei saa vist üheltki rajalt lahkuda, sest koer jooksis tunnelist väljumisel ühest tõkkest mööda. Mina tormasin päästma.
Teine rada, millel anti välja ka CACiAG, läks meil puhtalt ja hästi. Poomi pidurdasin nii et vähe polnud. Selle tiitlini me ikka veel ei jõudnud, sest saime viienda koha.
Peab ütlema, et sellistel võistlustel loeb kolm asja - kiirus, kiirus ja kiirus. Me võime teha küll puhtalt ja täpselt, kuid mida aeg edasi, seda kiiremaks muutuvad isegi kiired koerad. Peame ka kiirust lisama... Kuid meie trump on koostöö ja sõnakuulelikkus ja selle kallal me ka tööd teeme.
Kahe raja arvestuses saime auhinnalise teise koha, kena karika ja hiiglasuure toidutünni. Püüdleme ikka kõrgemale!
Krista Rämmänn
No comments:
Post a Comment