Otsustasime Mariaga koerad kaasa võtta ja teha ühe pikema ringi linnast väljas. Asukohaks valisime seekord Kakerdaja raba. Ja te kohe saate teada, miks sõna "pikemalt" on selle loo puhul ainult sõnakõlks.
Enne matka soovitas isa teha Kakerdaja rabas ringi. Kuna ma ei arvanud, et selline asi on võimalik (sest tavaliselt käiakse Kakerdaja raba laudteele edasi-tagasi), siis pikemalt mõtlemata võtsin isa antud kaardi ette ja läksime selle järgi ringile. Rabasse jõudsime kell üks ehk meil oli pimeda saabumiseni aega umbes-täpselt kolm tundi. Kõndisime, tegime pilte, sõime ja laudtee lõppu jõudes seadsime sammud erinevalt teistest normaalsetest inimestest meie ringile. Rada algas metsast.
Aga ainult ebanormaalsetel inimestel tuleb ette vingeid seikluseid, eks?!
Kõndisime veel, tegime veel pilte ja jõudsime põllu peale, kus rada läks ainult otse ja otse. Vahepeal pidime läbima mõned vesisemad alad, niiet 3/4 meist said jalad ja käpad märjaks (wink, wink, Maria, on aeg suunduda matkapoe jalanõude osakonda). Ja seal sirge raja lõpus kümme kilomeetrit peale starti seisis kraav. Kaardi peal oli küll kraav, aga kaart ju ei näita kui palju on kraavis vett. Seekord oli nii palju, et läbi me sealt murda ei suutnud.
Ma küll üritasin olla väga optimistlik, pakkusin Mariale ühte, teist ja kolmandat varianti, kuidas me kraavist üle saaksime, aga Marial oli seekord õigus - üle me sealt ei saa. Selle ajaga, kui me minu fantaasiaküllaseid variante arutasime, oli taevas ka juba pimedaks tõmbunud.
Ainuke variant oli tuldud teed mööda tagasi minna. Inimloomuses on ju mitte alla anda ja me proovisime tagasiteel põllu peal korraks uuesti kraavi ületada. Kraavist saime üle, aga selle armsa kaardi järgi oli meil veel ees vähemalt viis kraavi ületamist. Seda võis lugeda pigem energiaraiskamise harjutuseks. Tagasitee oli kindel.
Tagasiteel pidime läbima kahe metsa vahelise ala. Ma ei tea, mida Tessy pimedas näeb, aga minu jaoks on see nii creepy, kui ta hakkab mingite suvakate asjade peale haukuma ja mina ei näe, mille peale ta haugub. See võttis seest kõhedaks küll. Pika sirge lõppu jõudes oli päriselt kottpime.
Siis pidime veel läbima laudtee rabas. Tessy pikalt ees, mina taga ning Maria ja Nopi meie taga vudisime sellel lõigul nii kiiresti kui võimalik. Aga korra jäime seisma ka - kuulatasime, kuulasime, nuusutasime ja vaatlesime, sest tegelikult on pimedas rabas olla täiega lahe. Eriti kui sa seda kogu aeg ei tee.
Sellised kogemused õpetavad sulle palju kasulikke asju:
Esiteks, vaata alati enne pikemale matkale minekult kaarti korralikult ja ole kindel, et rada on täielikult läbitav.
Teiseks peavad seljakotis ALATI olema taskulamp, akupank, süüa ja juua.
Kolmandaks - anna lähedastele teada, et kõik on korras (või ei ole korras).
Neljandaks - pane selga mitu kihti riideid ja võta rajale kaasa vahetussokid (ja -jalatsid).
Viiendaks - naudi! Isegi kui asjad lähevad natuke nihu, siis sellest kõigest võib välja kukkuda üks suur seiklus, mida mäletada pikalt. Peale selle viibid sa 5 tundi järjest looduses ja seda koos oma parimate sõbrannadega. Midagi väga halba juhtuda ei saa, pigem ainult head kehale ja vaimule.
Ja kui me lõpuks sooja autosse tagasi jõudsime, näitasid kellad läbitud kilomeetriteks 20.3 ja kulutatud kaloriteks 2200. Õnneks koerad põõnavad nüüd ka kaks päeva jutti.
Maria vaatenurga kogu loole leiate siit:
https://maria-beaglenopi.blogspot.com/2018/11/ei-saa-ule-kraavi.html?showComment=1542570973129#c6721436467024431372
