Siis kui taevast tuli padukat...

...toimusid Eesti meistrivõistlused agilitys Jõulumäel 13.-14.08.16, kohtunik Stefanie Semkat

Vihma sadas kaks ööpäeva, niiet teise päeva hommikuks võis platsil jalga tõmmata lestad. Seda aga ei tehtud, vaid laupäeval jooksime kaks rada (HY+AG), et välja selgitada Eesti meister agilitys.

Meie oma tulemustega ei hiilanud. Oodatud tiitel jäi saamata, mõni pisar sai ka valatud, aga selline juba sport on - täis üllatusi ja ootamatusi.

Hüpperada algas ilusti. Kuni kohani, kus ma ilmselt ei vaadanud koera korralikult ja ta minu selja tagant tunnelisse jooksis. Muidu oleks see täiega ilus rada olnud.
Agilityrada sai juba pingevabamalt võtta. Võtsin vist isegi liiga pingevabalt, sest ühes kohas läks korra rada meelest ära. Aga puhas see tuli.
Kokkuvõttes 10. koht. Pagana kahju tegelt, sest meistrikad on ju ainult üks kord aastas. Aga no failure is one step closer to win.
Ütleks, et rajad olid veidrad. Iga teine tõke tagant (eriti teisel päeval) ja kiirused ka kõrged. Cmoon, ma saan aru, et on meistrikad ja puha, aga see ju ka nagu iga teine võistlus, ei pea üle ka pingutama.

Igal juhul järgmisel päeval tuli ka juba päike välja ja meie sooritused kõikusid seinast seina. Saimegi ühe puhta raja lõpuks. Puhtaga kolmas ja viiekaga (slaalom) teine koht. Hüpekas oli selline, et tahan-juba-koju-minna-disklahv.
Ainut üks video ongi.

Ühesõnaga, kõikidel juhtub (aga alati just tähtsatel võistlustel :P). Harjutama peab veel, Tessy on olnud niigi tubli, kui arvestada seda, et agilityt me ju ei plaaninudki alguses teha.

Hip, hip, hurraa!

22.08.15 Eesti meistrivõistlused agilitys, Saaremaal Kuressaares, kohtunik Bonnik Berthelsen Taanist

Laupäeval toimus selle aasta tippsündmus agilitys Saaremaal, kus selgitati välja parimatest parimad. Meistrid.
Juba eelmise aasta tulemused näitasid, et oleme võimelised saavutama ka rohkemat. See oli eesmärk ja seda me tegimegi.

Jooksime kaks rada nagu alati.
Esimene rada (hüpperada) meenutas pigem A1-e, sest nurkasid oli tõesti vähe ja rada läks ainult ringiratast. Ka kiiruse oli kohtunik pannud üllatava 3,2 m/s. Aga vähemalt mahtusid kõik koerad aega, sest aega rada joosta oli piisavalt. Hüpperaja jooksime puhtalt, võib olla oleks võinud olla kiirem, ma tean, et Tessy oleks ka kiiremini suutnud joosta. Ajaga 36,25 saime 9. koha.

Enne järgmist rada kallasin talle terve pudeli külma vett selga. Vuhuu! Erksam ta igatahes oli.
Agiliyrada hakkasid vist võistlejad vabamalt võtma, sest pulgad lendasid igasse ilmakaarde, eriti okseritel. Meie tegime raja üsna aegalselt, aga kindlalt. Poomi kontrollisin. Lõpus hakkas koer kiirust võtma ja selle raja lõpetasime neljandatena.

Ma tõesti ei arvanud, et me poodiumile tuleme. Aga need kaks puhast rada kinkisid meile teise koha. Mul on hea meel, et sellel suvel on meil lausa kaks eesmärki täidetud. Palju õnne kaasvõitjatele ja kõikidele, kes ennast ületasid või oma eesmärgid täidetud said!
Tänan kõiki kaasaelajaid, korraldajaid ja armsat Svetat!

"The real joy is in the privilege to step to the start line with your dog by your side, not in the crossing of the finish line, victorious over others"   -Gail Storm

Elus tasub teha asju, kus on võimalik midagi saavutada

30.08.14 Eesti meistrivõistlused agilitys Luigel, kohtunik Mirja Lapanja

Meie esimesed meistrikad olid väga edukad, andsmine endast parima igas liigutuses.
Jooksime ühe hüpperaja ja agilityraja, mille tulemuste summeerimisel kuulutati välja parimatest parimad. Kohale olid tulnud vist enamus A3-e võistlejaid
Rajad olid küllaltki keerulised ja raskete slaalomisse sisenemise nurkadega.

Esimesena jooksime hüpperaja. Raja jooksime puhtalt. Ainult tunnelist tuli suure kaarega mööda ja minu kutsumise peale tuli õige augu juurde tagasi. Ja peale slaalomit unustasin korraks raja ära. Õnneks tänu toredatele kaasaelajatele, kes karjusid "tunnel", sain aru, kuhu peab edasi jooksma. Vaatamata sellele, et ajaviga oli üle viie sekundi, olen rahul koera esinemisega, kuigi mina tundsin igat oma südamelööki.

Teine rada oli agilityrada. Juba stardis nägin, et koer on natuke liimist lahti. Muudkui haugub ja on vääga aeglane, kuigi ma enne starti ta üles kütsin. Slaalomisse sisenemisel tuli puterdamine, sest nurk oli peale A-takistust väga "terav". Ja kuigi poomi tegin ka nii nagu trennist, suutis ta selle ikka üle hüpata. Natuke vihaseks ajab küll, kui ühel rajal on koer ühes meeleolus ja teisel rajal juba teistsugune :P

Mul on väga hea meel, et meie sooritused nii hästi möödusid. Neljas koht neljateistkümnest näitab, et me oleme teinud väga head tööd. Arenguruumi on veel ja alati saab veelgi paremini.
Suured tänud minu treenerile Svetale, kelle julgustavad sõnad mind alati aitavad ja tänan KÕIKI fänne ilma kelleta ei saagi selliseid üritusi läbi viia. Järgmisel aastal uue hooga!