See kuldne koer, kes magades unistab endiselt kondisajust või omapea metsas uitamisest, sai mai alguses üksteist aastat vanaks. Karv küll pole enam nii kuldne, aga tema eksistents on puhas kuld. Vanad koerad on puhas kuld. Nad muutuvad ajaga iseteadlikumaks, julgemaks ja õrnemaks. Nad tunnevad oma parimaid inimesi nagu oma kümmet küünt, ja nad on lihtsalt maailma erakordseimad olevused. Mõned asjad aga ei muutu - toitu nähes, lähevad ta silmad suuremaks kui rosinad, ja kätte saades on toit sajandikuga kadunud, või kui on kuhugi minek, siis ta sätib ennast puuri istuma, või tuleb igal hommikul üles minu tuppa ja vaatab silma sellise näoga nagu poleks mitte kunagi süüa saanud, ja pistab oma külma nina mulle näkku.
Sünnipäevaks sai Tessukas ikka parimat isetehtud rooga ja pehmeid mänguasju.
No comments:
Post a Comment