Kõik, mis on vahepeal juhtunud

Ma üldse ei taha sellest postitusest mingit pikka ümberjutustust teha, aga kuna ma olen viimase kaheksa (!!!) kuu jooksul selle koha siin unarusse jätnud, siis peaks hakkama uuesti kõike kirja panema.

Vahepeal käis Tessy operatsioonil ning tal tõmmati välja üks ülemine hammas, mis oli pikka aega valu teinud. Pandi narkoosi ja kõik. Pärast koju tagasitulekut oli ta näljane nagu rott ning süües jäi ta peadpidi kaussi magama. Muidu on tervisega kõik korras. Natuke on keskelt paksenenud, aga see tuleb vanusega niikuinii ning trenni pole juba sada aastat teinud.

Viimane võistlus, kus käisime, toimuski eelmisel septembril. Pärast seda käisime kuni märtsini igal nädalal iseseisvalt trennis. Ikka järjepidevalt, sest sellise sõltuvuse nagu vastu agility õnneks mingit rohtu pole veel leitud.

Ahjaa, enne jõule oli veel üks võistlus. Vile korraldatud võistlus Maardus. Jooksime vist kaks rada ja ühel agilityrajal saime koha, aga seda enam ei mäleta, millisel. Mingi disklahv tuli ka.

                                        

                                        

Aastavahtuse veetsin oma lemmiklinnas Prahas

Aasta algus möödus rahulikult. Käisime Prantsusmaal suusatamas ja selliseid vaateid saabki ainult mägede otsast nautida. 

Eesti sünnipäeva tähistasime ka!

Siis tuli mingi hull matkaperiood nimega koroona. Sellel ajal me käisime metsas peaaegu et iga päev ning isegi siis veel ei saanud küllalt. Viru raba, Juminda poolsaar, Harku, Jussi, Viitna, Saku - kõik said läbi käidud.

                                                                            Viru raba

Harku

Kui seda pilti hoolikalt vaadata, siis siin näeb põtra, kes meile täiesti juhuslikult Aegviidus jalutades tee peal vastu kõndis. Jäi seisma, vahtis koeraga tõtt, kes nagu alati ei saanud mitte midagi aru, ega teinud piuksugi. Vahel ma ei mõista üldse, kas Tessy ikka näeb veel või mitte :P

Viitna

Juminda poolsaar - Majakivi 

Muidugi ei saa mööda minna minu ja Maria lemmikkohast Käsmust. Jalutasime 18 km, sest vähemaga me ei lepi ja kõik nurgatagused tuleb ikka üle vaadata. Meil oli kaasas GoPro kaamera ja sellega tulevad pildid omaette klassist. Nii lahedad!

Vahepeal Tessy ikka puhkas ka - imelikes ja mitte nii imelikes paikades

 

                                                Peal alaspidi

                                                                                                                                       

                                               Või mustapesukorvis

Suvel õppis Tessy midagi uut ka - SUP- laua peal hängimise

Ja siis jälle niisama lebotamas

Ja lõpuks naeratamas, sest suvi oli ütlemata tore :)

Roooooma

Lihavõttepühad (või ükskõik millised pühad) tähendab alati seda, et ühikaruumides on vaikus ning alumise korruse pubi on tühi, sest kes see ikka ühe lisa puhkepäeva ühikas veeta tahab. Paljud kasutavad seda võimalust reisimiseks ja nii tegin ka mina. Kuna üks ameeriklane juba tegi ringreisi Itaalias, siis otsustasime, et saame kokku Roomas.

Nii palju o-tähti on pealkirjas tähendab seda, et kõik, mida me Roomas nägime, tõi meile ainult "ooooo" emotsioone. See linn on sõnuseletamatult kaunis.
Kaunis arhitektuuri poolest. Roomas on nii palju ajaloolisi ehitis, mis ikka veel püsti seisavad. Osad on küll kõvasti renoveeritud ja ümber tehtud, kuid siiski näitavad hästi välja Vana-Rooma ajastut.
Üks vägevamaid on kindlasti Foorum, mis kujutab endast terve linna varemeid. See on suur ala, kus on mitmed muuseumid ja pargid, mis vahelduvad väljakaevatud varemetega.
Kindlasti tuleb lugejatele silme ette Panteon ja muidugi Colosseum. Kui aus olla, siis Colosseum ei olnudki nii eriline, sellest on originaalselt säilinud vaid 30% ja ülejäänud on juurde ehitatud. Aga vähemalt on nüüd üks linnuke jälle kirjas.

Colosseum

Forum

Forum

Üks ilus suur valge hoone oli kunagine Veneetsia saatkond. See säras keset linna nagu poleeritud kristall.

Lihavõttepühade päeval käisime Vatikanis. Seal toimus Rooma paavst Franciscuse lihavõttepühade missa Püha Peetruse basiilika ees. Ja see oli hämmastav, kui palju inimesi oli kogunenud peaväljakule, et kuulata paavsti ja osa võtta traditsioonidest. Peale missat sõitis paavst autoga läbi rahvasumma ja meil õnnestus teda näha oma 5 meetri kauguselt. Et kui oleks käe välja sirutanud, oleks seda maailma kõige tähtsamat vaimulikku katsuda saanud.

Vatikani sisse saamine oli omamoodi reis. Kõigepealt peab läbima turvaväravad, siis veelkord ühed turvaväravad, kus kontrollitakse kotte. Kui kogemata alalt välja lähed, pead uuesti ootama, et saaksid läbida uued turvaväravad. Ja nii ka meil juhtus, kui tahtsime basiilika sisse piiluda. Seal uues järjekorras seistes juhtusime rääkima ühe kanadalasega, kes tegi oma Erasmust Prantsusmaal ja reisi üksinda Roomas. Nii me saime omale uue reisikaaslase, kes meiega järgmised kaks päeva Roomas kaasas käis.
Lõpuks astusime Püha Peetruse basiilikasse, mis on siiamaani kõige suurem kirik, mida ma näinud olen. Mitte ükski telefoni fotokas ei suuda seda kõike korraga pildile saada. Pea kuklas, kõndisime seal ringi ja tõmbasime sisse seda hoomamatut suurust ja ilu. Selle peab ise ära nägema, et aru saada, kui suur see tegelikult on.

See linn on ilus, aga väga turistikas. Juba aprillis olid tänavad täis turistidele mõeldud butiike, kerjuseid, igasugust tänavakunsti, katusealuseid, kus müüdu pudi-padi, mis linna üldpildi natuke räpaseks muudab. Aga sellegipoolest on see linna külastamist väärt!

Keset segadust

Lause "Ma tulin siia õppima" ununeb kohe peale kahte esimest nädalat. Ma korrutasin seda lauset endale alguses pidevalt ja järgisin seda mantrat, kuid varsti sain aru, et õppimine on prioriteet ainult siis, kui mõni kodutöö või projekt peab tähtajaks valmis olema. Lause "Ma olen puhkusel" kõlab ju palju paremini, eks?

Erasmust peab võtma kui enesekasvamise laagrit. Sa õpid küll palju, kuid suurem osa sellest protsessist toimub sinus eneses. 

Sa õpid jagama tuba inimesega, kellele meeldib föönitada oma juukseid kell kaks öösel. Sa õpid mitte välja tegema mustadest nõudest, mis on köögis seisnud juba kolm viimast päeva. Sa õpid olema ainuke inimene, kes hoolitseb selle eest, et prügi saaks välja viidud ja et põrand oleks alati puhas. Sa õpid ütlema ei pidudele, sest järgmisel päeval on kontrolltöö (või õpid funktsioneerima vähese unega). Sa õpid olema üle väsimusest, sest sa magasid ainult neli tundi, ja siiski olema tunnis tähelepanelik. Sa õpid olema väga produktiivne ja tegema koolitööd nendel vähestel pühapäevadel, kui sul üllatuslikult plaane pole.

Ennekõike õpin ma olema iseseisev - emotsionaalselt, füüsiliselt, rahaliselt. Kõige selle tohuvabohu keskel õpin ma ennast kaotama, leidma ja kaotama uuesti. Ja kui vahel tunnengi ennast üksildasena siis võtan selle aja enda jaoks, mõtlen, sean asjad oma peas korda või helistan headele sõpradele või pereliikmetele, sest nemad teavad mind alati kõige paremini.

                                                                             * * * * *
Eelmisel nädalal toimus midagi väga toredat. Eesti toidu õhtu. Ema saatis mulle Eestist paki toiduga ja ma kokkasin huvlistele natuke tüüpilist eesti toitu. Menüüs oli mulgipuder sealihaga, kiluvõileivad, sprotid, tomati-kurgi-hapukooresalat, kass Artur, Kalevi kommid ja Vana Tallinn. Me kokkasime kaks tundi järjest ja tulemuseksoli väga palju toitu, täis kõhud ja naerul näod. Ma ei osanud seletada, mis on kilu, sest paljud ei teadnud inglise keelset sõna. Sakslased tundusid seda kala teadvat, kuid kreeklaste ja ameeriklaste jaoks oli see must maa. Samuti oli must leib nende jaoks väga veider, sest see oli reaalselt musta värvi ja paljud sellist leiba ei söö. Aga kass Artur kadus laualt 5 minutiga ja Kalevi kommidest suutsin vaid kolm tükki endale haarata.

Kuna Prahast on väga lihtne teha päevareise näiteks Saksamaale, siis ühe pühapäeval otustasime minna Dresdenisse. Saksamaa suuruselt neljas linn, mis on tuntud oma rohkete haljasalade poolest. Põhiliselt kõndisime kesklinnas, vaatasime hooneid ja nautisime karget kevadet. Kui aus olla, siis eelmisel öösel magasin ainult 20 minutit, niiet see reis oli ikka väga värskendav :P

 

 

Eelmisel nädalavahetusel toimus üks väga vinge ja minu jaoks siiamaani kõige lahedam matkareis Krkonoše mägedesse ehk Giant Mountains. Mäestik asub Tšehhi - Poola piiril.
Esimesel päeval sõitsime majutuskohta, mis oli väike kabiin mäeharjal. Seal sõime õhtust ja mängisime lauamänge. Esimene magamiskoht oli kõikide luksustega. Järgmisel hommikul alustasime kell 8 matkamist, et vallutada kõrgeim mäetipp Snežka ja minna järgmisesse mägimajakesse.
Põhiliselt matkasime ülesmäge, mis tõmbas jalad ikka päris kangeks. Kuid need vaated... Lihtsalt imelised. Lund oli väga palju, eriti mäetipus, kus puhus külm tuul ja telefoni sõnumihelin meenutas koguaeg, kus pool riigipiiri sa asud. Tippu saabudes avasime ühe tšehhiga õlud ja ütlemine, et peale raskeid saavutusi maitseb kõik palju paremini, pidas 100% paika.

Vaade tipust

Ühel pool on Poola ja teisel pool Tšehhi

 Teine mägimajake asus sõna otseses mõttes keset mägesid ja metsa. Sinna minek oli nagu matk läbi salapärase võlumaa. Teed kohati polnudki ning hakkas hämarduma. Äkki nägime kaugelt valgusekuma ja suitsuvinet. Majakeses ootas meid hea õhtusöök ja soe ahi. Seal puudus elekter ja vesi ja teadmine, et sul ei ole igapäevaseid mugavusi, lülitab sind hetkeks kõigest välja. Ma puhkasin oma keha ja meeli, eemal linnakärast kõige puhtamas looduses.  Meditatsioon keset loodust.

Meie magamistuba

Ma olen aru ssanud, et tšehhidele meeldib väga matkata ja mägedes suusatada. Me kohtasime päris palju inimesi, kes suusatasid lumise tee peal murdmaasuuskadega. Ma küsisin, et miks nad mägedes murdmaasuusakdega suusatavad ja Jakub selgitas, et neil on murdmaarajad küll olemas, kuid nad peavad ka kuidagi koju saama. Nad vahetavad uuemad suusad vanemate puusuuskade vastu välja ja sõidavad päeva lõppedes koju. Ja kõik matkarajad ja mäed on nädalavahetustel alati inimesi täis, sest mida muud sa ikka teed nii ilusa ilmaga, kui sul on võimalus mägedesse minna.

Järgmiste seiklusteni!