Palju tunneleid

26.12.18 Tubli Koertekooli tunnelite võistlus

Peale jõulupühi ja pikka söömaaega käisime ennast liigutamas Maardu hallis ja jooksime kaks tunnelite rada. Sõbrad Maria ja Nopi olid ka kohal ja me mõlemad saime poodiumile ka. Nii tublid beaglid ikka (ja omanikud ka) :P

Lumised jõulud

Selle aasta jõulud olid kohe eriti mõnusad, sest maas oli pehme lumi.
Meie käisime maal metsade vahel ja nuusutasime värsket talveilma. Tessy oli niiniii rõõmus kui sai metsade ja põldude vahele jooksma minna, ajas taga linde ja värskeid kitsejälgi ja oli õnnejunnis.
Jõuludeks sai ta loomulikult oma lemmikud asjad - maiused ja pehme mänguasja, mille ta kümne minutiga katki rebis.

Kui tahtmine on suur

02.12.18 Mitteametlikud agilityvõistlused Maardus, TAKO, kohtunik Anne Tammiksalu

Kui jalad ja käpad sügelevad ning hing igatseb agilityplatsil olla, siis peab sinna ikka minema.
Pühapäeval jooksime üle pika aja jälle agilityt, võistlesime pingevabas õhkkonnas ja tuletasime meelde manöövreid ja jooksutunnet.

Kaks rada, üks natuke unustav aju, teine mitte väga sõnakuulav aju ja kaks paari kiireid käppasid.
Esimene rada oleks enne slaalomit aia taha läinud, sest mul läks meelest ära mitmendat ringi me seda rada jookseme. Slaalomit nähes tuli õnneks rada ruttu meelde ja jooksime edasi.

Kui juba esimene rada on puhas ja sa tead, et autasustamine toimub kahe raja kokkuvõttes, siis tuleb sisse nö võiduhasart. Et no ikka tahad ju võita. Aga alati ei lähe nii ja teisel rajal tormas Tessy A-takistuse peale. Nähh, sinna see võit läks.

Aga mulle meeldis, et ta jooksis, ikka sama kiiresti, ikka sama innukalt. Tundub, et ta ei väsi sellest iial...

Palju õnne, Maria ja Nopi, teise koha puhul!!!

Kuskil keset raba

Nüüd ma räägin teile ühe väikese loo meie seiklustest Kakerdaja rabas.

Otsustasime Mariaga koerad kaasa võtta ja teha ühe pikema ringi linnast väljas. Asukohaks valisime seekord Kakerdaja raba. Ja te kohe saate teada, miks sõna "pikemalt" on selle loo puhul ainult sõnakõlks.

Enne matka soovitas isa teha Kakerdaja rabas ringi. Kuna ma ei arvanud, et selline asi on võimalik (sest tavaliselt käiakse Kakerdaja raba laudteele edasi-tagasi), siis pikemalt mõtlemata võtsin isa antud kaardi ette ja läksime selle järgi ringile. Rabasse jõudsime kell üks ehk meil oli pimeda saabumiseni aega umbes-täpselt kolm tundi. Kõndisime, tegime pilte, sõime ja laudtee lõppu jõudes seadsime sammud erinevalt teistest normaalsetest inimestest meie ringile. Rada algas metsast.

Aga ainult ebanormaalsetel inimestel tuleb ette vingeid seikluseid, eks?!

Kõndisime veel, tegime veel pilte ja jõudsime põllu peale, kus rada läks ainult otse ja otse. Vahepeal pidime läbima mõned vesisemad alad, niiet 3/4 meist said jalad ja käpad märjaks (wink, wink, Maria, on aeg suunduda matkapoe jalanõude osakonda). Ja seal sirge raja lõpus kümme kilomeetrit peale starti seisis kraav. Kaardi peal oli küll kraav, aga kaart ju ei näita kui palju on kraavis vett. Seekord oli nii palju, et läbi me sealt murda ei suutnud. 

Ma küll üritasin olla väga optimistlik, pakkusin Mariale ühte, teist ja kolmandat varianti, kuidas me kraavist üle saaksime, aga Marial oli seekord õigus - üle me sealt ei saa. Selle ajaga, kui me minu fantaasiaküllaseid variante arutasime, oli taevas ka juba pimedaks tõmbunud.

Ainuke variant oli tuldud teed mööda tagasi minna. Inimloomuses on ju mitte alla anda ja me proovisime tagasiteel põllu peal korraks uuesti kraavi ületada. Kraavist saime üle, aga selle armsa kaardi järgi oli meil veel ees vähemalt viis kraavi ületamist. Seda võis lugeda pigem energiaraiskamise harjutuseks. Tagasitee oli kindel.

Tagasiteel pidime läbima kahe metsa vahelise ala. Ma ei tea, mida Tessy pimedas näeb, aga minu jaoks on see nii creepy, kui ta hakkab mingite suvakate asjade peale haukuma ja mina ei näe, mille peale ta haugub. See võttis seest kõhedaks küll. Pika sirge lõppu jõudes oli päriselt kottpime.

Siis pidime veel läbima laudtee rabas. Tessy pikalt ees, mina taga ning Maria ja Nopi meie taga vudisime sellel lõigul nii kiiresti kui võimalik. Aga korra jäime seisma ka - kuulatasime, kuulasime, nuusutasime ja vaatlesime, sest tegelikult on pimedas rabas olla täiega lahe. Eriti kui sa seda kogu aeg ei tee.

Sellised kogemused õpetavad sulle palju kasulikke asju:

Esiteks, vaata alati enne pikemale matkale minekult kaarti korralikult ja ole kindel, et rada on täielikult läbitav.

Teiseks peavad seljakotis ALATI olema taskulamp, akupank, süüa ja juua.

Kolmandaks - anna lähedastele teada, et kõik on korras (või ei ole korras).

Neljandaks - pane selga mitu kihti riideid ja võta rajale kaasa vahetussokid (ja -jalatsid).

Viiendaks - naudi! Isegi kui asjad lähevad natuke nihu, siis sellest kõigest võib välja kukkuda üks suur seiklus, mida mäletada pikalt. Peale selle viibid sa 5 tundi järjest looduses ja seda koos oma parimate sõbrannadega. Midagi väga halba juhtuda ei saa, pigem ainult head kehale ja vaimule.

Ja kui me lõpuks sooja autosse tagasi jõudsime, näitasid kellad läbitud kilomeetriteks 20.3 ja kulutatud kaloriteks 2200. Õnneks koerad põõnavad nüüd ka kaks päeva jutti.

Maria vaatenurga kogu loole leiate siit: 

https://maria-beaglenopi.blogspot.com/2018/11/ei-saa-ule-kraavi.html?showComment=1542570973129#c6721436467024431372

Sügis

Agilityvõistlused Maardus, klubi Tako, kohtunik Reetta Pirttikoski 

Täna võistlesime kolmel agilityrajal ja neil kõigil saime erinevad tulemused.

Tessy oli natuke aeglane, hullult haukus ja nagu te teate, siis see ajab mind täiega närvi, kui ta mu peale ilmaasjata möliseb. Ja see võtab tal täiega kiirust ka alla. Aga ok, rajal seda parandama ei hakka.

Esimesel rajal oli kõik väga häsi. Kui pärast tulemusi vaatasin, siis ilutses 0 asemel number 5 ehk siis ilmselt hüppas poomi üle.
Teine rada oli puhas ja kõige lahedam rada ka. Aga vahepeal veeeenniiiiiisss nagu tatt.
Kolmandal rajal läksid asjad poomi peale, aga oleks pidanud minema tunnelisse. Ja see tunnel oli kaugel ka. Ja selle haukumise saatel ta ju mind ei kuulnudki.

Teine rada tõi teise koha ja see on ainult hea.

   

Igavesti neljandad

Agilityvõistlus Maardus, klubi Agility Pluss, kohtunik Stefi Praakli

Täna jooksime agilityt. Hea tunne oli üle pika aja jälle jalg platsile panna ja koos koeraga start minna.

Kokku jooksime kolm rada ja kõik puhtad ja kõikidel saime neljanda koha. Tundub, et ülespoole jõudmiseks jääb alati nii natukene puudu...

Mingeid erroreid meil raja ei olnud, väljaarvatud see, et teine agilityrada läks planeeritust hoopis teistmoodi. Alustuseks tahtsin olla poomist hoopis teisel pool ja peale tunnelit enne A-d tahtsin ka olla teisel pool, et selle taktistuse võtmine sujuks normaalselt.

Aga see ongi agility võlu - you never know what´s gonna happen, until you cross the start line with your dog.

Aiäh ja järgmise korrani!

6 years and counting

Käisime Kasemetsas jalutamas ja avastasime, et nüüd on koerad ja meie Mariaga üksteist tundnud juba kuus aastat. Selle terviseks läbisime 8,9 km 2,5 tunniga ja sinna juurde mõned pildistamised ka. Meist küll ei saanud pilte, aga eelmisel päeval käisime (ilma koerteta!!!) tugeva tuulega kanuumatkal ja sellest on fotosüüdistusi ka.

Palju toredaid järgnevaid pikki aastaid, naeru ja nalja meile!

Tõeliselt väle sitikas

26.08.2018 RV agilityvõistlused Luigel, TAKO, kohtunik Inga Järv ja Kati Wala - Bruin

Suvelõpu võistlus Luigel möödus ilma vihmata ja väääga kiirelt. Nii kiirelt, et kahel rajal saigi kokku olla täpselt 85.52 sekundit.

Sellel võistlusel sain aru, et Tessy on tõesti oma passinime - väle sitikas - vääriline, sest hüpperajal tuiskas ta kiirusega 4.81 m/s. Mitte kunagi ajaloos pole A3 klassis Tessy nii kiiresti jooksnud. Kes vajab võrdlust, siis tavaliselt jäävad kiirused erinevatel radadel vahemikku 4.10 - 4.28 ja kiireimad koerad jooksevad kuni 5.6 m/s.


Rada oli hea ka, väga jooksev ja lahedate manöövritega. Enne starti koer kohe tõmbas stardi poole ja ma sain aru, et sellel rajal tuleb mul endal jalad kõhu alt välja tõmmata. Kiire koeraga on ikka nii hea joosta, kõik sujub ja... seda tunnet on kohe raske kirjeldada.

Agilityrada on alati aeglasem, kuid Tessy kohta ikka kiire. Poomi otsas ma kohe meelega peatusin ja kontrollisin teda, sest sellel rajal pidi andma endast kõik või mitte midagi. Kontrollimisest oli kasu, sest me saime puhta raja, kui mitte arvestada ajaviga 2.27 sekundit (uute reeglite järgi arvutatakse ideaalkiirus ja -aeg kõige kiirema koera tulemuste järgi).

Kokkuvõttes hõivasime teise koha RV poodiumil (neljanda ja kuuenda koha kokkuvõttes). Nii uhke tunne on olla kõikide sheltiede, püreneekate ja mudide vahel oma beaglega teine!!!

Välismaa kohtunikul oli karika üleandmisel jälle selline tore reaktioon, et "WOW, beagle. Something different". Erinevus rikastab!

Kohustuslik võistlus kohustusliku ilmaga

12.08.18 Agilityõistlus Jõulumäel, Pärnu Agility Klubi, kohtunik Stefi Praakli

Mis oleks suvi ilma ühe vihmase agilityvõistluseta?

Täna põrutasime Võrust Pärnusse ja jooksime laheda ilmaga kolm rada. Vihmapilved käisid pea kohal edasi - tagasi. Vahepeal sai vihmasahmakaid ja siis jälle päikest. Aga ühest suvest ei saa puudu olla Jõulumäe võistlused, mis viimastel kordadel on alati vihmased olnud. Nagu ka seekord.

Midi klassis oli koos meiega ainult viis koera, rajad olid meile väga sujuvad ja sobivad ning näljane koer täis tahtmist sporti teha.

Esimesel agilityrajal hüppas poomi üle, ilmselt seetõttu, et ma ei kontrollinud piisavalt.
Teine agilityrada oli minu lemmik, kuid kaamerasse seda ei jäänud. Sellel rajal oli vaja natuke kaugjuhtimist, mida me võiksime natuke paremini osata. 0.
Hüpekas oli kiire ja lihtne, ainult et ühes kohas tõmbasin teda liiga palju ja oleks peaaegu tõkkest mööda jooksnud. Õnneks sujuv parandamine viiekat ei toonud. 0.

Kiirused oli ka megalahedad - 4.33, 4.41 ja 4.49. Ma lihtsalt pean need välja tooma.

Kuna põhilised kiired tüübid seekord võistluselt puudusid, siis meie saime ruulida ja koju tuua kaks teist ja ühe esimese koha. Kokkuvõttes saime ka esimese koha!!!

Staar jääb kohe magama :D

Peaaegu pühapäevasportlased

04.08.18 Agilityvõistlus Pärnus Uulus, Minu Sõber, kohtunik William Alexander Kelders

Kui ikka trenni pole teinud, siis on väga ebakindel joosta. Just nii ma tundsin ennast, kui ma laupäeva hommikul kell 10.25 oma esimese stardi tegin. Nagu ei olnud seda kiirust, täpsust ja osavust.
Oma osa oli muidugi ka ilmal, mille pärast me ka kõik juulikuised trennid ja võistlused oleme vahele jätnud. Kui koer ikka +30 kraadiga ennast ei liiguta, siis trenni teda ei vea küll. Kuigi kolmapäeval me üle pika aja korraks platsil käisime ja Tessy jooksis küll nagu hull, siis võistlustel on vaja rohkemat kui ühte trenni.

Sellegipoolest andis ta endast rajal kõik nagu ta seda alati eranditult teeb ja päästis nii mõnegi minu apsaka. Seda tõestavad kolm palava päikese all joostud nulli ja kohad vastavalt kuues, neljas ja neljas. Tulemustest peegeldub ju nagu peaaegu profid või mis...

Rajad olid ka sellised välismaise kohtuniku moodi, kes paneb võistlejad mõtlema ja jalgu liigutama ja igasugu imelisi manöövreid rajal sooritama.

Peale agilityt käisime laukas ujumas. Kohe, kui sealt välja tulime, saime kaela kõige hullema paduka sellel suvel. Kuigi Tessy kardab vett nagu tuld, ei pääsenud ta sellest ja laukas ujumise asemel ujus ta vihma käes. Jooksime mööda laudteed auto poole, läbimärjad, kuigi vahepeal oli vihmakardin nii tihe, et lihtsalt mitte midagi ei näinud.

Paljastavalt aus ja põhjamaiselt ilus Amsterdam

Juunis võtsime ette väikese linnareisi, seekord Hollandi kurikuulsasse pealinna Amsterdami.
Linn, mis paelub oma ainulaadse ilu, meelierutavate tegevuste ja erakordsusega.
Nende kolme päeva jooksul külastasime kanepimuuseumit, kus ei saanud üle ega ümber proovida, mida kujutab endast kanepi tõmbamine (lubati ikka ainult üks mahv ja suhu jäi rohumaitse :D), suurt parki, kus veelinnud elasid kõrvuti oravatega ja punaste laternate tänavat, kus õhtuti toimuvad teate-küll-mis tegvused.

Avastamist oli veelgi ehk sinna tuleb kindlasti oma sammud kunagi tagasi seada.
Meie hotell Casa Amsterdam oli nooruslik ja megahea hommikusöögiga ja samuti oli seal kena katuseterrass, kus sai nautida sooje õhtuid koos päikeseloojangutega, kui tänavatel pidevalt läbi kanepilõhanliste sahmakate kõndimisest villand sai.
Loomulikult ei jäänud meie reisimenüüst välja kaks kontserdit.

Sellised väikesed elektriautod olid iga nurga peal

Üks korralik veganburks on meil igal linnareisil ka kohustuslik

Traditisooniline bake shop, kust saab osta kanepit enda tarbeks

Tulbimarket...

Lihtsalt üks tavaline rattaparkla

Amsterdami ainuke puitmaja, 18. sajandist