Kui palju on palju kultuuri ühe nädala jooksul?

Eelmisel esmapäeval algas Erasmuse tudegnite sissejuhatuse nädal ehk Orientation Week. Ühe nädala jooksul toimus palju üritusi, pidusid ja väljasõite. See nädal oli kõik selleks, et tundma õppida inimesi, kes minuga koos siia välismaalt õppima on tulnud.

Esmaspäev algas Tandem Partyga, kus said õppida ja õpetada keeli. Pluusi peale kleepisin paberi, kus oli lipuvärvidega kirjas, milliseid keeli oskan rääkida ja milliseid soovin õppida. Eesti lippu muidugi seal ei olnud, sest kes see ikka mingit imelikku eesti keelt õppida tahab. Aga vene keelt sain harjutada ja samuti õppisin natuke tšehhi keelt.

Teisipäev kulus tunniplaani tegemisele ja korra käisin ka jooksmas. Siin on võimatu mööda tasast teed joosta, sest kõik teed viivad mäest üles. Nii ma alustasingi oma esimest jooksu mööda lõputut sirget teed mööda üles. See linnaosa on siin väga künklik, aga ka väga ilus.

Kolmapäeval toimus Prague Discovery Game, kus me mööda Praha tänavaid seiklesime ja mängu jaoks punkte kogusime. Ja palju pilte tegime...

Meil tekkis diskussioon ühe sakslasega, kes tahtis teada, kas soome ja eesti keel on sarnased. Ja siis me proovisime ühe soomlasega talle ette vuristada meie keeli ja saime aru, need isegi mitte ei kõla väga sarnaselt. Veel vähem saame me üksteisest aru. Hahah, aga üks soomlane oskas siiski natuke eesti keelt ka: "Palun mulle üks kuradi õlu"

Nende suurte kujude pepusid käivad tšehhid musitamas, sest see toob head õnne

Praha versioon hot dogist....

Õhtul tegime kodus süüa Katie ja Annaga...ilma õluta. Arvestades tingimusi köögis, siis see oli ikka päris hea õhtusöök :D

Neljapäeval matkasime kuskil väljaspool Prahat, mis oli väga värskendav ja mõnus. Õhtul küpsetasime lõkkel vorste ja mängisime mänge.

Järgmisel päeval oli kell 6 äratus ja me kihutasime Karlovy Varysse. Väike linnake Prahast läänes, mis on nagu väike mägikülake Itaalias. Sealt leiab traditsioonilised Praha vahvlid, Becherovka sünnikoha ja kuumaveeallikad.

Esimene peatus oli kuulsa likööri sünnikoha juures, kus kuulasime lugusid, kuidas taimetõmmistest sündis algselt kõhuravimina kasutatav liköör Becherovka (loe: bekherovka). Alkoholisisaldus on u 38 promilli ja praegu toodetakse nelja erinevat maitset. Need on ikka päris kanged ja peale degustatsiooni tundsime, kuidas tasakaal hakkab vaikselt kaduma.

Terve see kuuemeetrine pudel on pühedatud ühele akohoolsele joogile

Reisike jätkus jalutuskäiguga Karlovy Vary linnas. Becherovka maitsemisele järgnes vee degustatsioon. Seal on väga palju kuumaveeallikaid, kus saab kraanidest erinevate temperatuuride juures endale mineraalvett võtta. See maitses nagu kuum halvaks läinud Borjomi ja mida madalamaks vee temperatuur muutus, seda halvemaks läks ka maitse. Aga kohalikud võtavad oma tassid kaasa ja joovad seda nagu tavalist vett. Pole imestada, miks nad seal külas nii hea tervise juures on - kõhurohi ja mineraalvesi ju lähedalt võtta.

 Samuti külastasime kindlust, mille nime täpselt ei mäleta. Kas teadsite, et Tšehhis on umbes 2000, mis teeb sellest riigist kõige kindlustetihedama riigi kogu maailmas?

Laupäeval kaua magada ei lastud, sest tegime kahepäevase reisi Lõuna - Moraaviasse. Künklik piirkond paljude armsate külakestega. Samuti on see piirkond tunutud oma veiniaedade ja veini tootmise poolest. Muidugi ei saa kunagi üle ega ümber kindlustest ja enne õhtuseid veine külastasime Lednice kindlust.

See on minarett Lednice kindluse territooriumil

Õhtusöögiks pakuti guljašši (tegelikult Ungari toit) ja leivapelmeene (houskovy knedlik) ehk vees keedetud saiapätse.Jah, need ei ole traditisoonilised pelmeenid vaid tšehhi moodi pelmeenid. Peale head õhtusööki, alustasime veinide maitsmisega. Meile toodi viis erinevat veini, mis olid toodetud ühe pere veiniaias. Iga veini juurde räägiti lugusid, kuidas veinid või viinamarjasordid on oma nime saanud. Peale kahte tundi veinide "maitsmist", oli kõikidel keel ja jalg pehme ja täpselt õigel hetkel tuli sinna mingi kohalik bänd, kes natuke muusikat tegi ja läkski pralleks lahti.

Järgmisel päeval käisime veel metsas ja koobastes. Koobastesse sõitsime paadiga ja jalutasime pika tee maa all, et jõuda sissevajunud auguni, mis kangesti meenutas mulle Islandit. Vaatepilt oli nagu kuskilt loodusfilmist välja lõigatud. (Kahjuks telefoniga tehtud pildid seda ilu ei näita).

Peale kojujõudmist, oli tunne, et tahaks Mesikäpa kommi ja hernesuppi süüa. See tunne tuleb siis, kui sa veedad kaks päeva koos nii paljude erinevate inimestega nii paljudest erinevatest maailma nurkadest. Kogu see nädal andis mõista, et kõige raskem osa minu pikast reisist on mul veel ees.