Kui ikka trenni pole teinud, siis on väga ebakindel joosta. Just nii ma tundsin ennast, kui ma laupäeva hommikul kell 10.25 oma esimese stardi tegin. Nagu ei olnud seda kiirust, täpsust ja osavust.
Oma osa oli muidugi ka ilmal, mille pärast me ka kõik juulikuised trennid ja võistlused oleme vahele jätnud. Kui koer ikka +30 kraadiga ennast ei liiguta, siis trenni teda ei vea küll. Kuigi kolmapäeval me üle pika aja korraks platsil käisime ja Tessy jooksis küll nagu hull, siis võistlustel on vaja rohkemat kui ühte trenni.
Sellegipoolest andis ta endast rajal kõik nagu ta seda alati eranditult teeb ja päästis nii mõnegi minu apsaka. Seda tõestavad kolm palava päikese all joostud nulli ja kohad vastavalt kuues, neljas ja neljas. Tulemustest peegeldub ju nagu peaaegu profid või mis...
Rajad olid ka sellised välismaise kohtuniku moodi, kes paneb võistlejad mõtlema ja jalgu liigutama ja igasugu imelisi manöövreid rajal sooritama.
Peale agilityt käisime laukas ujumas. Kohe, kui sealt välja tulime, saime kaela kõige hullema paduka sellel suvel. Kuigi Tessy kardab vett nagu tuld, ei pääsenud ta sellest ja laukas ujumise asemel ujus ta vihma käes. Jooksime mööda laudteed auto poole, läbimärjad, kuigi vahepeal oli vihmakardin nii tihe, et lihtsalt mitte midagi ei näinud.
No comments:
Post a Comment