Kuidas Tessy ennast ära kaotas...

Suveõhtu, kell 10, hakkas juba hämarduma. Olime aias lõpetanud oma tegemised ja sättisime tuppa õhtut veetma, et sääsed meid nahka ei paneks. Mõne aja pärast toas olles avastasime, et koer ei olegi oma tavapärast asendit tumba peal sisse võtnud. Isegi õues hõigetele ei tulnud rõõmsalt saba liputades vastu. KOER ON LÄINUD, oli meie esimene mõte. Ema hakkas paanitsema nagu alati, mina püüdsin rahu säilitada mõttega, et ta tuleb ju alati tagasi. Tormasime aiast välja, kes jalgrattaga, kes autoga, kes titekäruga. Kammisime tavapärased jalutusrajad läbi. Koera ei kusagil. Pisar silmis mõtlesin, et ehk keegi leiab ta. Võimatu...ta ei oleks nii kaugele läinud. Olime juba lootuse kaotanud, kui korraga kuulsime aias niutsatust. Alguses ei saanudki aru, kust kohast see õieti tuleb. Kõik aianurgad läbi vaadatud jäi siiski üks koht vaatamata, mille isa oli eelnevalt lukku keeranud. AIAMAJA. Vaene koer pidi seal päris pikalt passima, kui meie, murest murtud, tänavatel sihitult ringi kobasime. Ju ta oli oma uusihimulikkusega ennast sinna ära unustanud. Ja tundub, et koer on haukumise ära unustanud. See oli ikka tõeline šokiteraapia :)