Meie agilityseiklused ikka jätkuvad. Seekord Viljandis, kus jooksime kahe päeva peale kokku 6 rada. Tulemusi tuli. Igasuguseid.
Mul oli tunne, et esimesel päeval olime natuke liimist lahti. Koer oli suht aeglane ja mölises vääga palju, eriti slaalomis, kus tema kiirus kahanes nulli lähedale. Mina ka olin ebakindel, vahel ei jälginud koera või ei näidanud takistusi
Hüpperajal jooksis tõkkest mööda ja väike ajaviga.
Esimene agilityrada oli nagu pudru ja kapsad. 15kp. ja seal juhtus kõike - tõrge, pulk maha ja möödajooksmine... ja muidugi üks kõva haukumine.
Teine agilityrada oli kõige puhtam (ehk puhas) ja kõige kiirem. Hoog tuli alles viimase rajaga sisse ja sealt saime teise koha.
Ja kui olime juba platsilt ära läinud, jõudis meieni teade, et saime kolme raja kokkuvõttes ja teise koha. Väike tordikene tegi päeva magusaks ja homsele läksime vastu uute ootustega.
Teine päev algas viieka ja ajaveaga hüpperajal. Tessy venis ja haukus ja midagi uut ma temast välja ei pigistanud. RV agilityrada oli megaäge. Ainult, et peaaegu kõik koerad said ühes ja samas kohas disklahvi. See koht oli tunnel peale poomi, tegelikult pidi enne tunnelit võtma ka takistuse. Aga nii nagu 12 koera 14-st midist, nii lendas ka Tessy sinna auku. Ja nii ma seal platsil "Kuradi koer!" karjusin.
Tavalisel rajal saime nulli ja muidugi väikese ajaveaga kolmanda koha, sest KOHTUNIK PANI KIIRUSEKS 4.30 m/s.
Ahjaa, kuigi mulle selle kohtuniku rajad väga ei meeldinud (ja ka kohati ulmelised kiirused), siis mulle meeldis hoopis tema autasustamine. Meile ütles ta alati "Ooo, beagle power!", sest vist isegi tema ei uskunud, et beagle seisab kahel korral sheltiede vahel poodiumil ;)
No comments:
Post a Comment