Ainult tõelised agilityfännid ärkavad kell 5, et minna teise riiki ja joosta 3 korda 40 sekundit agilityt ja jõuda koju tagasi rohkem kui 12 tundi hiljem.
Kaks nädalat tagasi pühapäeval just nii juhtuski ja selle reisi võtsime ette koos Jane ja Nupiga.
Juba esimest korda Soomes käies jäi mulle silma soojustatud hall, üksteisest lugupidav koertekultuur ja vääääääga palju ruumi hallis, et koera soojaks teha. Selles hallis, ms asus Helsingist 1h sõidu kaugusel, oli isegi selline reegel, et ainult vahetusjalanõudega võis hallis olla ja osad inimesed käisid üldse paljajalu.
Rajad olid sellised soomlaslikult nurgelised ja täpselt juhitavad. Sirgetele tunnelitele järgnesid järsud pöörded ja tagant tõkkeid hästi palju.
Hüpperajal tuiskas Tessy nii kuidas jaksas. Aina jooksis ja jooksis, niiet finishisse jõudes oli selline tunne, et kops on koos. Aga need kiired jalad tõid meile kolmanda koha.
Agilityrada oli ka puhas. Aga finishisse jõudes ei kuulnud ma ühtegi plaksutust, ega rõõmuhüüet. Ma olin ise täiesti veendunud, et me jooksime puhta raja. Ilmselt on see rusikareegel, et mitte üheltki võistluselt ilma disklhvita lahkuda ei saa. Videost vaatas mulle vastu üks valesti võetud tõke :(
Teine agilityrada kiirusega ei hiilanud, sest ta ju alati kulutatakse kõik oma kiirusevarud esimestel radadel ära. Sellegipoolest kolmas koht.
Kuigi Soome oma auhindade poolest üldse ei hiilga, siis mulle väga meeldib seal joosta!
Peale agilityt peab ka puhkust saama
Aitäh Jane, selle toreda päeva eest :)
No comments:
Post a Comment